teadus.ee » 2014 » December

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Postimehes 22. novembril

Väikese Saksa linna Darmstadti uhkuseks on juugendimuuseumi, õigeusu kiriku ja sõjapommitustest säilinud raudteejaamahoone kõrval või õigemini kohal Euroopa Kosmoseoperatsioonide Keskus, linna ja villade piirkonna vahele ehitatud neljakorruselised tavapärase Euroopa teaduskeskuse moega hooned. Viie aasta eest detsembris, mil ühte siinset arvutisaalidest täidetud maja külastasin, kõneldi meile eelkõige ilmaennustusest, millega Darmstadtis igapäevaselt tegeldakse. Ent ilmaennustus ei saa läbi tehiskaaslasteta, EUMETSATi süsteemita, mida siitsamast juhitakse. Juhitakse ka teisi Euroopa kosmosesõidukeid ja mõnda neist õige kaugele.

ESA kosmosesond Rosetta oli päikesest kolm korda kaugemal asuva komeedi juurde teel kümme aastat ja läbis 2004. aastast kolmekorda suurema vahemaa kui kaugus Maast Päikeseni, kuid see iseenesest ei ole katkestav saavutus. Katkestavaks leiutiseks võib pidada Rosetta sõidutatud maandurit Philae, mis 12. novembril laskus komeedile 67P/Huljumov-Gerassimenko. Philae ei lakanud 15. novembril töötamast. See lülitati varjusurma, hibernatsiooni. Midagi uut selles olekus Philae jaoks pole. Varjusurmas oli kolm tonni kaaluv Rosetta 957 päeva, kuni 20 jaanuarini 2014. Siis ärkas viksilt üles – erinevalt näiteks 1993. aastal raadioühenduses kaotsi läinud ESA Marsi sondiga Mars Observer.

Komeet on väike astronoomiline objekt, mis on sarnane kivist asteroidile, ent koosneb suuresti jäädest – külmunud veest, süsihappegaasist, metaanist, mis segatud meteoorse tolmu ja kividega. Sageli nimetatakse komeete poristeks lumepallideks. Kuid kui komeet koosneb suuresti jääst, millest see siis koosneb?

ptolemy-300x211-8500220Pildil: Philae pardal on mass-spektromeeter Ptolemaios.

Philae erakordsus pole mitte selles, et see komeedile pihta sai ja sellele ka maandus. Vaid selles, et suutis saata andmeid komeedi kohta, mis pärineb Päikesüsteemi äärealadel laiuvast, Päikesüsteemi ümbritsevast vööst, kus ringleb hiiglaslik arv, kümme astmes kaksteist kuni kolmteist erineva suurusega komeedituuma. Ning mida meil on aukohus nimetada Öpik-Oorti pilveks, ehkki maailmas on see kitsalt erialasest kirjandusest väljaspool saanud tuntuks Oorti pilvena.

Eesti astronoom Ernst Öpik alustas koolipõlves meteoriidilugejana ning hakkas maailmas esimeste seas mõlgutama, kust Maa atmosfääri jõudvad meteoorid, aga ka taevaruumi hulkurid komeedid pärit on. Ta leiutas 1920. aastatel meteoriitide lugemise meetodid, mille põhjal – tänu põhjalikele vaatlustele omaleiutatud võnkuva peegliga seadme abil – muude paikade seas Arizona ülikoolis – ja uskumatult mahuka statistile analüüsi vaimukusele sai Öpik 1932. aastal välja arvutada, et osa meteoore pärineb Päikesesüsteemi äärealadel valgusaasta kaugusel laiuvast hiiglaslikust pilvest, mis ei olnud otseselt jälgitav, ega ole ka praegu. Nõnda nagu ka komeedid. “Planeetide piirkond komeedisfääri sees on otsekui pisike küla meie maakera pindalaga võrreldes,” kirjutas ta. Pärast Öpikut tuli sama hüpoteesiga 1950. aastal lagedale Hollandi astronoom Jan Oort.

Kiievi astronoomiaobservatooriumis 1969. aastal avastatud komeet 67P on pärit Öpik-Oorti pilvest, ent Päikesesüsteemi objektide gravitatsioonijõudude mõjul sellest välja rebitud ning leidnud stabiilsema asukoha Kuiperi vöös, Neptuuni taguses alas, kus kihutab ringi miljardeid mõne meetri kuni 2000 kilomeetrise läbimõõduga taevakivisid. Veel paarikümne aasta eest ei olnud astronoomidel Hollandi astronoom Gerard Kuiperi 1951. aastal ennustatud ja tema nime kandvast vööst praktilist aimu. Praegu arvatakse, et sealt pärinevad pika perioodiga komeedid, mille taasilmumiseks meie vaatevälja läheb vaja vähemalt 200 aastat.

Mitme kosmilise keha omavahelise mõju probleem pole matemaatiliselt siiani lahendatud Seda tunnistas oma vaimukal moel üks Euroopa tuntumaid matemaatikuid, Prantsuse matemaatik, Poincaré Instituudi direktor, matemaatikute Nobeli, Fieldsi auhinna 2010. aastal võitnud Cédrik Villani suvel Kopenhaagenis toimunud Euroopa teaduse avatud foorumil. Tõepoolest, matemaatikute jaoks vanim probleem – Päikesesüsteemi stabiilsus – ei ole tänapäevani täpselt tõestatud. „Matemaatikutel tuleb siiani tunnistada sama, mida oma elu lõpupoole tunnistas Newton: päikesesüsteemi püsivuseks vajatakse jumalikku sekkumist,“ ütles Villani.

Nüüdseks on leitud tõendeid Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni orbiitide ümbersättimisest Päikesesüsteemi ajaloos planeetide ja teiste taevakehade gravitatsiooni mõjul, võibolla isegi viienda hiigelplaneedi kunagisest olemasolust.

Praeguseks on mõõdetud 1500 Kuiperi vöö objekti suurused ja orbiidid. Kuid kas Kuiperi vööst pärit taevakehade paiskumine vastu Maad tõi meie noorele kuivale Maale ookeanide tarbeks vee? Oluline on teada, et 67P on nende meie Päikesesüsteem asukate seas, mis ei ole alates Päikesesüsteemi moodustumisest 4,6 miljardi aasta eest kuigivõrd muutunud. See on jäine keha, mille vee hapniku isotoopiline koostis annab aimu Maa vee päritolust. Me ei tea, kuidas tekkisid planeete moodustanud paletesimaalid ehk planeedi-eellased ise, enne kui kokku rühmitusid, ning kui suured need olid. Loodetakse, et Rosetta aitab meid.

Idee on äratada Rosetta ja isegi Philae ellu, kui 67P kihutab Päikesele lähemale ja sellelt lähtuv soojus külmutab lahti komeedi helenduva saba. Kindlasti aga jätkab end ümber komeedi hoidev Rosetta teed sellega üheskoos Päikese poole veel 15 kuud.

Rosetta pole üksi. NASA kosmosesond New Horizons on aastast 2006 teel Pluto poole, mis 2005. aastast, Pluuto-suuruse Kuiperi vöö objekti Erise avastamisest pole enam planeet, vaid väikeplaneet, mille elukohaks on Kuiperi vöö. Järgmise aasta juulis jõuab see eeldatavalt Pluto ja tema viie teada oleva kuu lähedusse, kuhu ei ole ükski inimese tehtud asi veel jõudnud.

Esimene kokkupude komeediga oli inimesel 4. juulil 2005, mil Ameerika automaatjaam Deep Impact komeedi Tempel 1 pihta pesumasina suuruse, 370 kilo kaaluva vasksondi saatis. Nüüd mõõtis Philae 56 tunni jooksul komeedi 67P omadusi, kuni aku tühjenes – päikesepatarei ei suuda Päikesest nõnda kaugel energiamahukat tööd tagada. Side 30-kilose maanduriga peeti Rosetta kaudu. Tonnine keha kaalub komeedi 67P peal 10 grammi, 30-kilone on vaid ebe oma 0,3 grammiga. Ime, et see komeedi pinnal püsis, kui ankruid selle sisse sättida ei suutnud. Nõnda pildistas Philae komeedi pinda, uuris selle sisemust raadiosignaalide abil, keeras päikesepaneeli 35 kraadi võrra, orienteerudes täpsemalt Päikesele. Nüüd varjusurmas loodetakse aku laadumist. Tähtsaim töö oli maandumisel vallandunud tolmu ja jää analüüs.

Kosmosesondide nimevalik pole juhuslik. ESA jätkab oma Egiptuse teemat. Rosetta sai nime kivi järgi, mille kakskeelse raidteksti abil Jean-François Champollion 1822. aastal dešifreeris egiptuse hieroglüüfid. Kivi leiti Memphisest Niiluse deltast. Philae maandumispaik sai nimeks Agilkia, mille nimelisele Niiluse saarele tõsteti ümber Assuani paisu üle ujutatud Philae saare ehitised. Nimi valiti esseedekonkursil. Rosett pardal on ka mikrograveeritud nikkelketas, millel on 1200 eri keeles kirjutatud 13 000 leheküljeline tekst.

Nõnda on Rosetta lähetus astronoomia edenemisest loogiliselt kasvanud reis. Rosetta aitab uurida, kuidas tekkis Maa, kust pärineb Maa vesi ja kui palju on meid kas siis rõõmustamas või ähvardamas hiidkehi, mis astronoomide jaoks siiani märkamatult kihtavad Kuiperi vöös või koguni tormavad Oorti pilvest lahtirebituna selle vöö poole. Need küsimused ei ole vaid uudishimu rahuldamiseks.

Rosettasse andsid panuse paljud Euroopa riigid ja USA. Soome teadlased rõõmustavad näiteks, et nende panus oli erakordselt suur. Eurooplastena on meilgi tore rõõmustada koos meie kosmoseagentuuriga, kuhu on täisliikmelisuse poole liikumas ka Eesti, et sõbralikus võistluses ameeriklastega on midagi selgelt vägevat vastu panna.

Jaga