teadus.ee » 2011 » March

On üks Soome muinasjutt ilusa pealkirjaga „Kõnelevad kuused”. Kui kütt metsas kuuse all lõkke süüdanud, sattunud uss puu otsas kuumusega hätta ja palunud end alla aidata. Kui mees seda teinud, siis õpetanud uss talle tänutäheks loomade keele selgeks. Sellist asja on rahvaste muinasjuttudes ikka ja alati olnud. Kuid lisaks loomade keelele õpetas uss mehele selgeks ka taimede keele. Mis eriti kadestamisväärne. Loomad ju häälitsevad ja liigutavad end, ja nende keelt ning kehakeelt on vähemal või rohkemal määral siiski võimalik õppida. Mida teab iga koduloomasõbergi. Taimedega on asi keerulisem. Nad häälitsevad küll, kuid seda siiski pigem tuule toel või raskusjõu survel. Ja nad liigutavad end ju ka, kuid sellekski annab neile otsese jõu pigem päike ja sellest sündinud tuuled ja vihmad, lumed ja rahed.

Kõnelevate kuuskede jutt läheb edasi nii, et mees heitnud kuuskede alla magama ja kuulnud siis, kuidas üks kuusk teisele kurtnud, et täna öösel ta langeb ja sureb ning palunud teist teda toetada. Teine kuusk keeldunud, sest just tema all maganud külalised – koer ja kütt. Ja tuisanudki siis äge tuulehoog läbi metsa ja kuusk, kes oli oma surmast rääkinud, kukkunud suure raginaga ümber. Siis ohanud see kuusk, kelle jalal oli küti lõke: „Ah nüüd sa siis langesid, mu kasvukaaslane! Aarde peal sa elasid, aga aarde peale ka surid.” Hommikul läinud mees mahalangenud kuuske uurima ja leidnud selle juurte alt roheliseks tõmbunud vaskse kirstu, täis kuld- ja hõberahasid.

Veebruar on kuu, mis on justkui loodud, et mõtiskleda õuetaimede keele üle. Kuused konutavad sel ajal nii vaikselt, kui ei ühelgi teisel kuul. Õhk on puhas ja hele isegi siis, kui päike kusagil pilvetaguses maailmas tegutseb. Lehtpuud, kes ju praegu on raagpuud, ei anna enda kõnest praegu üldse märku, kui paju välja jätta, kes hullu järjekindlusega oma tibukesi ilmutab. Kuused aga kusagil oma sügavuses kõnelevad juurte alusest veest, männid mäletavad õudusega päevi, mil rasked lumelaamad ohustasid nende oksi. Kuid mõlemal rahval on talv võtnud okkad hallikaks, ometi on see ainus rohelus, mida silm näha võib.

Kui kirjurähn välja arvata, kes jälle on õuele saabunud, ja kelle sulestikus võib hea usu korral rohelistki silmata. Tuleb välja, et lindude sulestik ei arenenudki välja lendamise tarbeks, vaid tekkis rähni kaugel eellasel dinosaurusel ammu enne, kui tal tuli pähe end õhku tõsta. Miks ometi – kes seda teab. Isegi end targaks pidavad teadlased arvavad, et uhkuse tarbeks. Nii nagu praegu uhkeldavad mehed naiste ees oma mersudega, nõnda uhkeldas dinosaurus oma sulgedega.

Puud kõnelevad ja plaksuvad ja pauguvad pakases, mille paistel linnud ikka oma lennud korda saavad. Nende piloodid ei streigi. Osa lindudest on sööstlendurid, tuiskavad üsna sirget teed mööda linnuköögist lähema kuuse oksale. Teised nagu sinitihane ja tutt-tihane aga siinuslendurid, kes joonistavad oma õhujoone kenalt ja võbisevalt lainjana.

Veebruarikuu, kui see päris täis pole, on keeranud end üsna kummuli, justkui oleks täis. Koerad uluvad pakases ja lumi tegutseb termomeetrina – heli, mida jala all kuulda, annab teada, kui külm ikka on.

Täiskuureedel keset veebruarikuud saab lugeda, et päikesepursked on muutunud ägedamaks. Röntgenkiired jõuavad Päikeselt õueni 8 minutiga, päikesetuulel võtab aega tervelt neli päeva, et oma elektronid ja prootonid õuele saata. Kui saaks päikeseelektronid juhtmesse meelitada, ei peaks väljastpoolt õue elektrit ostmagi. Tasub mõtelda. Seni tuleb kütta puudega, kuid vahel tundub, et mida enam kütta, seda külmamaks läheb. Vähemasti õuel. Ja siis veel sihuke asi, et ühelt poolt on kuuse ja männi, kase ja saare ahju ajamine justkui roheline ja taastuv värk. Teiselt poolt jälle saab lugeda, et puude põletamine paiskab õhku peenosakesi, ja kole lugu küll, kui näiteks rähn need alla hingab, siis võib saada vähi ja mis veel kõik. Mine sa võta kinni, kes keda sööb, kas rähn vähki või vähk rähni.

Kui kuuseladvakäbidelt hakkab peegelduma päike, siis pole enam pikka maad kevadeni, see on selge. Teadlased on oma ajusid liigutanud ja saanud teada, et aju ei puhka kunagi. Isegi siis, kui inimene uneleb, tegeleb aju vaid temale teada olevate sidemete loomise ja hoidmisega, mida võib võrrelda matemaatilise arvutusega. Aju võtab oma stand by seisundis ehk vaikeolekus vaid veidi vähem energiat, kui läheb vaja, et aidata Õueonul kirvega puupakule selle lõhkumiseks pihta saada. Aju puhkuses on jõudu ja väge, mida tarvis selleks, et igal võimalikul juhul valmis olla. Pole ju üldsegi lõbus, kui teil, ütleme, tuleb tahtmine niisama tugitoolis molutades äkki oma laubalt kärbes eemale peletada – aga ajul läheb selle operatsiooni ettevalmistamiseks aega umbes sama palju, kui mõnel rahvaste ühendusel sõjalise sekkumise alustamiseks.

Niisiis peab aju kogu aeg olema valvel, ja selle tumeenergia osakaal on umbes sama suur kui universumi tumeenergia osakaal meie tuntud energia suhtes. Ikka nii, et kolmveerand osa tumeenergiat ja veerand osa meile teada olevat energiat. Huvitav, et nõnda on ka inimkonnaga. Veerandik on oma arust toredad ja targad ja rikkad, kolmveerand osa aga mingid tumedad jõud.

Nõnda on ka veebruarikuise õuega. Pealtnäha see ei kõnele, aga õue stand by režiim, vaikeolek on petlik. Kusagil all sügavustes kihab elu ning toimub vähemasti kolmveerand sellest, mida silmad näha ja kõrvad kuulda suudavad.

Et taimed tunduvat olevat rahul, tekib äkitselt küsimus, et miks just veebruar on nii lühike, kuudest lühim. Kui näiteks mai on oma nime poolest palju lühem. Asja uurides selgub, et selle eest oleme tänu võlgu Romuluse järgse kuninga Numa paganlikule festivalile. Meie kalendri lugu on pikk ja põhjalik, aga lühidalt öeldes oli asi nõnda, et Romulus oli targem kui meie. Nimelt ei asutanud ta mitte ainult Rooma linna, vaid ka kalendri. Ja muidugi oli siis aastas kümme kuud. Miks muidu on viimase kuu nimi detsember ehk kümnes. Aasta algas märtsis, september oli seitsmes, oktoober kaheksas ja november üheksas kuu. Numa tuli ja segadused hakkasid pihta. Ta püüdis kalendri kooskõlastada Kuu faasidega ning lisas jaanuari ja veebruari. Pagan seda teab, miks just aasta algusesse. Ja veebruarisse sättis ta sisse paganliku puhastusfestivali ja sätestas kuu pikkuseks 28 päeva. Julius Ceasar pidi segaduse päikeseaastaga kokku viimiseks üle jäänud 10 päeva jagama ära kuude vahel. Kuid neid oli 12. Õnneks võis veebruari pikkuse selle pagana festivali pärast jätta samaks. Siis tuli Marcus Antonius ja nimetas quintilise juuliks, misjärel Octavianus ehk keiser Augustus laskis kõik rahvad maksustada ja üle lugeda, mistõttu Joosep pidi Betlemma minema ja tema naine Maria just seal Kristuse sünnitama. Siit sai sextilisest august, sellele pisteti üks päev otsa, kuid isegi kristlik Gregorius ei julenud oma kalendri korrastamisel puutuda paganlikku veebruari.

Millest on nüüd muidugi vaid hea meel, sest aasta kõige külmem kuu kestab kõige vähem. Ja Vabariigi aastapäevast on kevadeni paar head päeva lühem maa, kui selle Rooma paganliku festivalita oleks olnud.

On see nüüd nii või teisiti, kuid selle jutu peale hüppab äkki akna taga konutava paarisaja aastase männi tüvele orav, peletab sealt puukoristaja ja liputab oma kirjeldamatu värvitooni sabaga takka.

Soome kõnelevate kuuskede loos ei leidnud kütt kuuse alt ainult aaret, vaid ka kuuseoksa poolt surnuks torgatud rebase. Nõnda sai kütt rikkuse ja jahisaagi ühe hoobiga. Mis näitab veelkord, et soomeugri praktiline mõistus ei piirdu ainult mingi abstraktse ja kõikuva väärtusega ehk kullaga ega mõttelise aastaringiga. Rebasenaha saab ikka ümber kaela keerata ja kohe saab maa ja ilm soojemaks.