teadus.ee » 2011 » June

Maikuu õues on kõik esimene. Esimene liblikas. Esimene puuk. Esimene kärbes. Esimene sallita-mütsita päev. Esimene ööbik – keda küll vahel ei tule. Kuid vahel tuleb isegi esimene lumi – kevadine, ma mõtlen.

Esimene sääsk.

Esimene külvatud lillepeenar. Parem, kui see on tehtud Tootsi moodi, see tähendab et palju erinevaid lilleliike on segamini.

Maikuu peenra puhul on tore asi see, et seda ei pea rohima. Kui oled selle juba kord valmis teinud, märjaks kastnud, seemned laiali puistanud ja siis õrna mullakorra neile peale puistanud – mis on üks laisa inimese viis peenart teha –, siis läheb veel tükk aega, kuni midagi umbrohtset välja ilmub, ja ega seda kohe välja juurima tohi hakatagi, kes teab, äkki on lill.

Siis muidugi esimene kord rohtu niita. Nõnda, et lapikesed kollaseid ülaseid jääks ikka alles.

Esimene kord mere ääres jälgida veealuseid liivalaineid, mis kui tillukesed luited justkui omatahtsi kulgevad. Esimene äike.

Ühesõnaga, või õieti kahesõnaga – esimene mai. Mis sääsesse puutub, see on muidugi käsi, Õueonu käsi sõna otseses mõttes. On küll öeldud, et õues ei ole mõtet sääske tappa, niikuinii tuleb juurde – aga mida sa teed, kui käsi käib sinust sõltumatult.

Huvitav, kas sääsk valu tunneb? Putukaonud kinnitavad küll, et ei tunne. Aga eks Kalaonud ole ju ka kinnitanud, et kala valu ei tunne. Nüüdseks on selgunud – vähemalt mõne liigi puhul –, et tunnevad ikka küll. Ja see on ju evolutsioonilis-loogiline. Kas pole valutunne mitte arenenud selleks, et enda vigastust tajuda, selle allika eest põgeneda?

Sääse puhul on imeasi see, kuidas ta nii kaugelt tunneb inimese lõhna, kelle kallale lennata. Seda on isegi uuritud – tõsi küll, malaariasääse puhul. Kes tunneb inimese lõhnast ära ka viiekümne meetri pealt. Ja abiks pole siin olnud keegi muu, kui geneetikute parim sõber äädikakärbes, Drosophila melanogaster. Tema on leplik ja elab meelsasti laboris ning teadlased on õppinud ära ka temaga manipuleerima. Nüüd siis on leitud selline äädikakärbes, kellel üks lõhnaretseptor puudus, kui sinna istutati malaariasääse oma, siis saadi lõpuks teada, et iga lõhnamolekuli jaoks ei ole mitte üks ja ainus liik retseptoreid, vaid need töötavad karjakaupa.

Saadi teada sedagi, et äädikakärbse lõhnaorganid on kõige tundlikumad puuvilja lõhnadele, sääse omad jälle inimese higile. Mis oli ju teada ennegi. Aga eks see olegi teaduse omapära – kontrollida seda, mida inimkond juba ammu teab. Teadlane on Laborionu, tema pole Õueonu – ja võib vabalt olla, et ta ei ole korralikku õue näinudki, saati siis malaariasääske mujal kui oma laboris.

Maikuu õues on silmal jälle tublisti tööd. Sest valgust ju silm vajab, ja mai seda jagab. Õieti näeb imetaja silm ka hämarikus, selleks on tal olemas võrkkestas oma retseptorid. Vähe sellest, isegi ööpäevarütmi jaoks on inimese silmas säilinud oma retseptorid, need on pärit veel ajast 600 miljonit aastat tagasi, mil loomadel silmad edenema hakkasid. Inimese silm arenes selliseks, nagu on, vähem kui 100 miljoni aastaga ning erinevalt äädikakärbse või sääse liitsilmast on kaamerasilm. Liitsilm poleks nii suure eluka nagu inimese pähe lihtsalt ära mahtunud – või võtnuks selle kaasas tassimine sama palju energiat nagu sajanditaguste fotokaamerate kaasaskandmine seda võttis.

Jah, ja siis väidetakse veel, et selgroogsete silma värvustundlikkus on arenenud nõnda, et metsas paremini looma näha. Et teaks, kas tuleb plehku pista või hoopis kallale tormata. Jah, aga mis selle teadmisega pihta hakata, kui kõige parema tahtmise korral ja kuidas sa silma ka ei punnitaks, ikka mingit looma metsas ei näe. Nemad kavaldavad sind üle isegi õues.

Ahjaa, veel üks esimene asi maikuus – ja õige mitu. Need on vesiroti või vesimuti kuhilad, mis kerkivad kui vulkaanilised mäed, valimata kohta, aega ja ruumi. Kuid vesirotti ennast pole näha ega kuulda, olgu silm nii hea kaamera kui tahes.

Õu teeb maikuus valmis oma autoportree. Tema paberiks ja lõuendiks on puulehed ja rohukõrred, külmamailased ja sinililled, varsakabjad ja ülased, nurmenukud ja kellukesed, sirelid ja kastaniõied. Ja muidugimõista toomingad. Ning linnud, linnud, linnud.

Kui erineva värvitooniga on maikuu eri liiki lehtpuude võrad! Üleminek ühelt toonilt teisele on küll pehmem kui sügisel, aga see-eest ka pastelsem. Kui suvi tuleb, siis taanduvad need värvused kõik peaaegu ühelaadselt leheroheliseks.

Et eri tooni rohelisel ei ole erinevaid nimetusi meie keeles, kas ei näita see meie mõtlemise piiratust? Või siiski – leheroheline, salatiroheline, mürkroheline – aga need on ju kõik liitsõnad. Liita saab igasuguseid sõnu, aga katsu sa uusi välja mõtelda, mis ka käiku läheksid, mida ära tuntaks ja ütelda tahetaks.

Õuel seda keelemuret pole, tema keeleks on see, kes kasvab ja lendab ja ujub ja mistahes moel askeldab. Ning seda keelt ei olegi väga raske tõlkida.