teadus.ee » 2014 » February

Istume Tiinaga Viimsis ühes väikeses õdusas baaris ja kuulame ega suuda ometi uskuda oma kõrvu. Nii elus on see muusika, mida mängib oma mustal puhtalt helkival akordionil Henn Rebane. Oleme tulnud kuulama just teda. On nõnda hea tajuda vaid ühtainsat pilli, see teeb ajule imet, korrastab kaost mõtetest, mille on peale surunud … matemaatika. Sest kaos eksisteerib  vaid matemaatikas. Looduses on üsna vähe süsteeme, mida matemaatilises mõttes saab pidada kaootilisteks. Võibolla on neid muusikas, mis on matemaatika kaksikvend. Nii nagu kord ja kaos on kaksikud.

Henn teeb väikese vahepausi ja kõneleb mulle, et akordion – see on ka puhas füüsika, lõõts teeb korraga ära kahtpidise töö, tõmbab ja tõukab. Kui kuuleb, oleme just tulnud Lissaboni ja Porto fadode maailmast, siis mängib ta oma Portugali auks tehtud loo, millest kumab läbi selle maa rahva kaootilise ajaloo korrapärastatud äng. Tagatipuks virtuoositseb Rebane Brasiilia kuulsat „Tico-Tico no Fubát“ – kahe käega, vaid akordioni vasakpoolsetel nuppudel. Tajun teravamalt kui Sintra ülieklektilises ja ootamatult inimlikus Pena palees, mille ehitas Portugali artistlik kuningas Dom Fernando II valmis just oma surma-aastaks, 1885 – Euroopat saab enesele selgemaks vaid läbi Portugali kaootilise saatuse.

Teaduslik teadmatus

„Matemaatika on äärmuslik teaduslik fantastika,“ kirjutab Oxfordi matemaatik Leonard Smith oma raamatus „Lühike sissejuhatus kaosesse“. See „lühike sissejuhatus“ on küll sarja nimi, kuid seoses kaosega mõjub eriti ägedalt. Kas saab end kaosesse lühidalt sisse juhatada? Kas pääseb siit veel välja? Aga palun väga, siin on teile matemaatika, oma veidrate atraktoritega, tõmbekeskustega, mille ümber võib maailm pöörduda mistahes suunda.

Kuulan Henn Rebase „Portugali“, vaatan ta selja taga aknast pimeoranžile kunstvalgustänavale ja pähe pesa teinud mõtted ilmuvad kui mu isa kunagise punalambilise valgusega üleujutatud pimikus ilmusid mustvalged pildid ilmutusvannivee põhjast. Ei taha neid mõtteid lasta oma teed, pole kinnitada aga mujale, kui äsja raamatulaadalt ostetud Ernst Enno lasteluuletuste kogumiku lõppu. Joonistan pliiatsiga kahele vabale leheküljele, mida arvan nägevat muusika taga. Kodus loen Ennot:

“Kord elasid pasun ja trumm.

Kui üks neist ütles: pumm!

Siis teine kostis: tuu, tuu, tuu!

Sest kokku lugu ilus ju.“

Seda kirjutas Enno 90 aasta eest, inimese jaoks lõputusest. Sellest veel 429 aastat varem, 1494, sõlmivad Portugal ja Kastiilia Tordesillase leppe: kuidas jagada ära maailm. Jagavad väga lihtsalt – mööda meridiaani, mis jookseb Atlandi ookeanis 370 penikoormat Cape Verde saartest läänes, umbes poolel teel Colombo leitud maani. Penikoorem oli tee, mille inimene tunniga läbi kõmpis ehk kolm miili ehk umbes 5,5 km, merel aga nägi keskmise pikkusega ja merepinna kõrgusel seisev mees kolme miili ehk penikoorma ehk 5,5 kilomeetri kaugusele.

geoselts-kaarta1-300x200-2317419

Fotol: Suurte Avastuste Ajastust pärit tähtsaim käsikirjaline kaart ei asu Lissabonis, mille dokumendid hävisid 1755. aasta maavärinas. Selle salaja tehtud koopia ostis Lissabonist aastal 1502 Itaalia diplomaatiline agent Alberto Cantino ning tükkidest kokkupanduna asub Modenas Estense raamatukogus. Cabrali ja Vasco da Gama ja Kolumbuse reiside põhjal loodud originaal oli rangelt salajane dokument, mille koopia ripub praegu ka Lissaboni Geograafiaseltsi restorani seinal. Kaardile on kantud demarkatsioonimeridiaan, mis annab Portugalile Lõuna-Ameerikast ilmselgelt suurema tüki kui tegelikkuses. Oli see portugallaste nõks või rohkemat ei teatudki – kes seda teab.

Mis jääb itta, on Portugali jagu, mis läände, on Kastiilia oma, lepiti. Kastiillased olid rahul, kahe mitte just alati sõbraliku naaberkuningriigi uute valduste vahele jääb meri, mitte ainuüksi mäed nagu Portugali ja Kastiilia vahele. Aga portugallastel on varuks üks trumbike, väike kena trumbike. Mistõttu nüüd kõneleb portugali keelt terve hiigelsuur Brasiilia kõigi nende teiste Lõuna-Ameerika hispaania-maade kõrval. Ja laulab „Tico-Tico no Fubát“ portugali keelel ja meelel. Kas portugallased teadsid, et too meridiaan ei lähe lõunasse läbi ookeani, vaid lõikab suure tüki seniavastamata mandrist?

Vasco da Cama kannab torm Brasiilia rannikule 1497. aastal, ent ta polnud esimene, Portugali meremehed olid ammuilma Lõuna-Ameerika kallast mööda edelatuuli püüdmas käinud. Pedro Álvarez Cabral jõuab Brasiiliasse ametlikult alles aastal 1500.

Ei tea, ei mäleta, näib kõnelevat Lissaboni Geograafiaseltsi peasekretär doktor João Baptista Pereira Neto ilme, kes näitab meile möödunud novembri alul kaarti seltsi suure, rõduga restorani seinal, millel on kujutatud Lõuna-Euroopa, Ida-Aafrika ja Lõuna-Ameerika, nagu portugallased neid 15. sajandil ette kujutasid. Neto on ilmselgelt uhke oma Euroopa vanimate hulka kuuluva, 1875. aastal asutatud geograafiaseltsi ja selle varade üle. Et neid imeasju näha, et uudistada seltsi rikkalikku raamatukogu ja kirjeldamatu sisearhitektuuriga Portugali saali, et kuulata lugusid maakaartide, Indiast, Aafrikast ja Hiinast pärinevate iidsete imeasjade kohta, mis seltsi ohtrates saalides klaasi taga seisavad, ei piisa lihtsalt suurest uksest sisse astumisest.

Tuleb end eelnevalt registreerida, ja ime küll, siis saadab dr Neto vastuseks maili, mis päeval mis kellajal ta meile oma maja näitab.

Rikkuse kaardid

Portugali kuningas João II põlgab ära Genova seikleja Cristóvão Colombo projekti sõita Indiasse läände üle ookeani. Kolumbus saab raha Kastiilia kuningalt, ja jõuab aastal 1492 eikusagile, tühistele saarekestele, mis osutuvad mitte-Indiaks, mingiks uueks tundmatuks maaks, kus pole ei kulda, ei vürtse. Portugal sihib täpsemalt, saadab teele maakuulaja ja meisterspiooni, araablaseks õppinud Pêro da Covilhã, kes jalgsi 1487. aasta 17. mail alustades jõuab lõpuks läbi uskumatute seikluste 1488. aasta jõuludeks välja esimese eurooplasena Indiasse, Kalkutasse. Selleks ajaks on Portugali innovaatilised karavellid kombanud Aafrika lõunarannikut üha kaugemale lõunasse, kuni Bartolomeu Dias purjetab ümber marutormise Hea Lootuse neeme neli aastat enne, kui Kolumbus oma tähtsusetu maatüki leiab. Nüüd tuleb mängu suursugune saadik Vasco da Gama ja tugipunktid Indias Goas, Ida-Aafrikas ning Malaisias Malakas on käes, moslemid sealt välja löödud ja vürtsiäri läheb käima.

Võib lõpetada orjakaubanduse, mille Portugal kristlastest esimesena alustas, kui nüüdseks tõeliselt ebarentaabli ettevõtmise. Ja tunnistada see ebamoraalseks. See äri jääb nüüd kastiillaste ja nende järel luusivate inglaste päralt. Maa tuleb täita rahvaga, olgu see või Ameerikas.

„Nõnda ka endisaegsed portugali meremehed,“ kirjutab Fernando Pessoa, esinedes Álvaro de Camposena ja jätkab: „Que temeram, seguindo contudo, o mar grande do Fim“.

„Kartes küll, purjetasid sellest hoolimata suurele lõpumerele,“ sõnastab Pessoa, „nähes seal lõpus ei monstrumeid, ei hiigelkuristikke.“ „Não monstros nem grandes abismos.“

Kirjutab selle luuletuse oma elu lõpul paberitükile, kaheksakümne aasta eest Lissabonis ja viskab seejärel oma kasti lugematute teiste paberitükkide sekka, millest tema elu ajal vormus vaid üks portugalikeelne raamat.

Loen Pessoat ja mõtlen: kuidas Portugal, kel oli tollal võtta vaid poolteist miljonit inimest, nõnda kaugele jõudis? Praegu ütleksime peenelt, et innovatsiooni läbi. Kuningas João II, seesama, kes hiljem Kolumbuse ära põlgab, asutab oma valitsemise algul 1481 Õpetlaste Kogu – kirikumeeste, rabide, matemaatikute ja kosmograafide ühenduse, mis pani aluse uuele, tsentraliseeritud režiimile, mille eluliseks osaks oli seesama Õpetlaste Kogu.

Esmalt jõusuudmetes saladuses valminud kerged karavellid, millel Barolomeu Dias purjetas ümber Aafrika lõunaotsa, seejärel veel salajasem relv, Diase leiutatud ümmargused kolmemastilised laevad, kuhu sai toppida tarbeks uutmoodi kahureid ja kuule ning tagasisõidul kulda ja karda ehk kardemoni. Seda kõike toetamas uudsed navigatsiooniriistad ja muidugi – kaardid.

Alul olid kaardid peas. Põlvkonnad portugali ja galiitsia kalureid püüdsid turska Kanada rannikul, mida Colombo eales ei näinud. João II ja tema õpetlased said hakkama Tordesillase leppega, sest nad olid selle sees olevad maad välja rehkendanud. Colombo suri vaesuses, portugallastest said rikkaimad inimesed Euroopas. Neil oli välja käia rikkuse trump – õpetatus. Julmust jätkus teistelgi tarbeks, aga just sellest jäi kastiillastel puudu.

Ajaloo sambad

Ajalooteaduses on omapärane ja huvitav võimalike versioonide paljusus. Kuigi kaardid, mida hoitakse Lissaboni Geograafiaühingus, pole enamasti originaalid, mis kadusid maamunalt 1755. aasta maaväringu läbi, saan kurjapilguliselt raamatukogudaamilt karmi hoiatuse: pildistadagi ei tohi! Ajalugu tuleb hoida! Seltsi 1300 liiget on väärikas seltskond, kelle hulgas on olnud Portugali kuningaid ja presidente. Portugali maadeavastamine ja -vallutamine algas täpselt teada ajal, 25. juulil 1415, kui vallutati Põhja-Aafrika linn Ceuta, „mis tegi lõpu barbarite piraatlusele ja andis Portugalile kontrolli Gibraltari üle,“ pajatab Neto.

geoselts-posta_1-200x300-7503727

Kõige jahmatavamad eksponaadid seltsi muuseumis on kaks kolmemeetrist kiviposti (pildil vasakul), neljakümnesentimeetrise silinderkeha peal kirjadega kuup. Postid aeti püsti Aafrikas ja nendega tähistati, et Angola ja Mosambiik on Portugali omad. Ja need on alles, läbi kõigi aegade, läbi kogu selle kaose, jälle Lissabonis tagasi! Ajaloo sambad, mida saab kaardile kanda ja tõlgendada ikka ja jälle.

Teadus rajab meile üha uut maailma, näiliselt korrapärast, seesmiselt habrast. Üks näide: võttes matemaatikale abiks geneetika, nihutati äsja koera kodustamine vähemat 20 tuhande aasta tagusesse Euroopasse – siiani arvati see 15 tuhande aasta vanusesse Aasiasse. Kass seevastu lubas end uuema teaduse valguses lahkelt esimesena kodustada 5300 aasta taguses Hiinas, kui see siiani arvati olevat juhtunud 4000 aasta taguses Egiptuses. Stampnäited, mõttemallid muutuvad, navigeerimine kipub minema käest nagu Colombol.

Kuid nagu tema, midagi ometi leiame. Maailm vaid tundub kaootiline, pidev ebakindlus on teaduse tugevus, mitte nõrkus. Te võite välja arvutada kõike, kuid te ei tohi kõike seda uskuda. Panen kodus mängima plaadilt Henn Rebase loo „Portugal“. Riigist, mis kaotas oma üleilmahiilguse lõplikult kahe pooliku valitsejapõlvega, aastaks 1580, kuid iseseisvuse vaid 60 aastaks. Ja ta kõlab kõlavalt.

Tiit Kändler

Kolumn on ilmunud ajakirjas Horisont nr 1, jaanuar 2013

Jaga