teadus.ee » 2015 » June

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirja Eesti Loodus Liivimaale pühendatud suvenumbris. Lugege teisigi sealsid lugusid, et seejärel ise tutvuda Läti Liivimaaga!

liivikaart-5952822

Liivimaa seondub minu jaoks tühjusega, mis on täis äsjaseid asju ja inimesi, kui ka vana nimi veel õhus hõljub. Liivimaa on olemas, looduslikult, kuid teise nime all. See on olemas ka sama nime all, kuid kaugel ajaloos.

Meetrikõrgune lennuvõimetu lind dodo elas Mauritiuse saarel, kuni hollandi meremehed seal oma Vürtsisaarte vallutuste ees puhkamiseks randuma hakkasid. Esimesena kirjeldati seda elukat 1598. aastal, viimase laskis  maha Mauritiuse kuberner Isaac Johannes Lamotius 1688. aastal. Need aastaarvud võivad kõikuda siia-sinna, kuid kindel, et inimene ja tema toodud loomad said endeemilisest dodost jagu sajandiga. Lamotius oli loodusesõber: ta joonistas 250 kalaliiki, edendas herbaariumide kogumist ja taimede joonistamist.  Mis ei takistanud tal käitumast despoodina, nõnda et elanikud tõstsid hädakisa ja loodusesõber Lamotius veetis alates 1695. aastast seitse aastat aheldatuna Indoneesia kandis idapoosel Banda saarel, süüdistatuna erakaubanduse viljelemises.

Dodost on laulnud paljud bändid, temast on kirjutanud võluva ja hariva, eesti keeldegi tõlgitud raamatu „Dodo laul“ teaduskirjanik David Quammen, kuid dodo kurb ja vettinud kuju Londoni loodusloo muuseumi klaasi taga on mulaaž, mitte topis.

Liivlastel oma saart ei olnud, need lüheldased inimesed elasid umbes lõunas Daugava, idas venelaste asutatud maade, põhjas vaieldava ja meie esivanematega kaubeldava piiri ning läänes mere vahel. Viimane emakeelena liivi keelt kõnelnud inimene suri Kanadas 2013. aastal – nii kirjutab Vikipeedia.

Liivlased ei olnud endeemiline liik, geneetiliselt olid nad tõenäoliselt keskmise eurooplase mõõtu nagu eestlasedki. Nõnda tuleb liivlaste osas toetuda mälestustele. Minu esimene kokkupuude  liivlastega oli algkoolis, kui mingi ajalootunni nurgake pühendati Eestile. Vabadusvõitlus saksa orjastajate vastu sööbis mällu eredalt. Liivlaste osaks sai Kaupo – tema liitumine ordurüütlitega, oma laste saatmine Saksamaale õppima ja kokkuvõtteks: liivlaste reeturlikkus. Kuidas sai olla nii, et üks rahvas äkki olid reeturid ja teised ei olnud, mõtisklesin.  Muidugi ei olnud nõnda, aga kooliõpetusest hüppas see erilisena ninna. Mille tõestuseks, näe, neid enam ei olegi. Keele ja kultuuri mõttes. Kõik on mulaaž. Kes seda teab, kas nad end nii väga ühtseks pidasidki, aga eesti keelele lähedasemat keelt nad rääkisid, kui teised ugrilased, kellest enamikuga ju eestlased kokku ei puutunudki.

Kui takkajärele lugeda, siis olid omad ristivee mahapesemised ja ülestõusud ja salanõud ju liivlastelgi. Kuramaa looderannik veel päästis nende riismeid, aga kauaks sedagi.

Teine mälestus on 1970. aastate lõpust, mil Tõnis Vint tuli meile noorteadlastele kõnelema liivi vöödest ja eesti vöödest, näidates lätlaste vändatud dokfilmi „Lielvārde vööd“. Just nimelt Lielvārde, kohanime järgi, kust liivi vöö pärit. Liivlastest polnud filmis sõnagi juttu. Neid lätlaste arust rahvana olemas ei olnud.  Vöödest luges Vint välja terve universumi, tühjuse ja elu, aga mis sa selle teadmisega ikka pihta hakkad, kui on vaid tühjus. Ja kuigi Läti on nüüdseks liivlased rahvana tunnistanud, pole nende järjepidevat keelt ja kultuuri enam võtta.

Või natuke ikka on?  Keeleteadlane Udo Uibo kirjutab oma raamatus „Sõnalood“, et termin „kõurik“ kui raskesti kasvatatav laps pärineb keeleteadlaselt Eduard Väärilt 1968. aastast, ent liivi keele uurijana laenas Vääri selle sõna „kõver“ liivikeelsest vastsest „kõurõ“.  Teisalt on liivi keel tänaseks isegi nõnda surnud, et minu speller peab sõna „liivi“ väärt punasega alla märkima. Ettevaatust – liivi!

liivipidu-6080290

Mis siis liivlastest on järele jäänud? Liivi laht tänapäeval. Ehkki see on nõnda vaid eeslaste jaoks. Muu maailma jaoks on see pigem Riia laht. Ajaloolastele on järele jäänud Liivimaa. Mis on üksvahe hõlmanud ka Eestimaa. On olemas Henriku Liivimaa kroonika. Lisaks veel Liivimaa riimkroonikad: vanem ja uuem. Liivi sõda. Siis on veel Liivi jõgi, mis voolab Kasarisse, aga see saab olla pelgalt nimejuhuse kokkusattumus.

On olemas Liivi lahe rannikumadalik.  See on olnud meie jaoks tähtsam, kui arvata oskame. Tsiteerin siin mereteadlast, akadeemik Tarmo Soomere:

„Laineenergia voog on füüsikaline suurus, mis põhiosas määrab mitte ainult selle, kui palju laineenergiat võiksime me rannavetest ammutada, vaid ka rannaprotsesside intensiivsuse, tasakaalulise rannaprofiili laiuse ja piki randa kulgeva settetranspordi mahu ja suuna. Selle arvutamine Eesti randades on võrdlemisi keeruline, kuna randade geomeetria on keerukas ning lainetuse andmestiku lahutusvõime peab olema üldiselt 500 meetri ringis. Siiski suutsime lahti muukida protsessid, mis toimuvad Läänemere kõige pikemas, ligi 700 kilomeetrini ulatuvas ühendatud rannasetete süsteemis Kaliningradist Pärnuni. Kui varem arvati, et seal liigub rannaliiv valdavalt vastupäeva, seega aina meie poole, siis tegelikult on seal paar-kolm nähtamatut barjääri, millest setted pääsevad mööda vaid erandjuhtudel. Just nende, näiteks Akmenragsi neeme olemasolu on ilmne põhjus, miks merevaik on meie kandis väga haruldane.“

Akmerangsi neem tungib Läänemerre Kura rannalt – seega ei ole Eesti olnud eales Merevaigumaa seetõttu, et liivlased hõivasid ala, kust merevaik enam põhja poole tulla ei saanud. Kui liivlasi polnuks, ehk elanuks seal eestlased ja kaubitsenud väärt mereanniga?

Võrdluseks mõtleme, mis jääb Eestist, kui eesti keel hääbub? Kroonikaid ei ole, ei riimis ega riimituid. Eesti lahte ka ei ole. Meil on Põhja-Eesti klint, mis kaugemalt vaadates on Balti klint. Meil on Eesti põlevkivimaardla, kuid seegi nimi on kasutusel vaid lähialadel. Meil on Eesti monoklinaal. Põhja- ja Kesk-Eestis aluskorral lausuv 100 – 400 m paksune Vendi ja Vanaaegkonna settekivimeist pealiskord, mis on kaugele lõunasse kaldu. Kuid seegi pole ei nähtav ega kaugemale kuuldav. Nii et pole sedagi, mis liivlastel.

Liivlaste kõrgaeg ühtis nende vallutamisega 11. 12. sajandil. Kui nad elasid Metsapooles. Ja ei jaksanud takistada, et Riia linn ehitati.

Liivlased on omamoodi spekulatsioon, nõnda nagu matemaatika. Võib siis spekuleerida järgmisel moel. Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvude põhjal saab üles ehitada kogu matemaatika. Lõpmatusega pole matemaatikal pistmist, kurjustas Kroenecker Georg Cantoriga. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või  on selle välja  mõelnud inimene: see on just nii täiuslik  nagu see on.

Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.

Algarvudega seotud probleemid on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus. Kui Tõnis Vint ja teisedki on spekuleerinud vöökirjadega, siis võib ju spekuleerida ka arvudega. Võib-olla on mõned rahvad nagu algarvud – ei lagune, mis ka ei juhtuks.  Nagu juudid, moslemi-araablased. Valitud rahvad. Mõned on tundunud algarvudena, nagu kunagi Portugal, siis Holland, siis Inglismaa, siis Austria-Ungari, siis Vene impeeriumid. Aga päris algarvud ei ole need olnud. Mõned rahvad on olnud vähemate algarvude korrutis, mõned aga, nagu liivlased, suisa sellised arvud nagu väikese algarvu astmed, äärmuslikul juhul arvu kaks astmed, mis lihtsamalt ja loomulikumal moel lagunema kipuvad. Kaks oli lihtne arv, kuni kahendsüsteem mängu tuli ja puges meie arvutitesse. See on väike arv, aga suur number. Võib-olla on liivlastega sama moodi, ainult et me ei tea veel, kui suur number nad on.

1828. aastal kirjutas keemiaprofessor Friedemann Goebel, reisides Jenast Tartusse, oma naisele Kuramaa kohta: „Kuramaa on rikas ja ilus maa ning siiani pole ma mingit vaesust kohanud. /…/ Minu hirm Kuramaa ja Liivimaa ees väheneb üha: inimesed on vastutulelikumad, viisakamad, isegi haritumad kui Saksimaal. Ma ei ole ka märganud, et siin millestki puudust tuntakse. Võõrastemajad on kenad ning paremad kui Erfurdis ja Dresdenis, ka süüakse ja juuakse siin hästi.“ Sellest saab lugeda äsja Tartu Linnamuuseumi ilmutatud raamatust „Kirjad kaugetest aegadest.“

Tahad või ei taha, „liivi“ seondub liivaga. Liiv mererannal pole lõpmatu arv liivateri. Kui olla väga visa ja elada väga kauaks, siis saab need üle lugeda. Nende liivaterade seas on terade hulk, mis on Maale langenud taevast. Meteoriidikestena, kui tahate. Langeb iga päev juurde.

Liivimaa tühjus on omamoodi täiuslik. Inimliik ju kusagile ei kadunud, maastikud ju kusagile ei kadunud,  Isegi ajalugu pole kusagile kadunud, seda lihtsalt loetakse nii ja naa pidi. Neid liivlasi justkui langeb taevast juurde, senikaua, kuni on lugejaid.

Jaga