teadus.ee » tuuma.jaam

Tuumajaam ei ole teaduslik, vaid vaimne probleem

Jaapanis 11. märtsil toimunud looduskatastroof oli nõnda kohutav, et võib küsida, kas on selle taustal mõtet kõnelda tuumajaama avariist. Kuid tahad või ei taha, tuumajaama sündmused on ulatunud maailmas kaugemale tsunamist. On pannud muretsema miljoneid inimesi ning kehutanud neid ette võtma esmapilgul kummalisena tunduvaid tegevusi, nagu neelama jooditablette. Siiski pole kohane neid inimesi naeruvääristada.

Sest nüüdseks on selge: Fukushima tuumajaama õnnetusele aitas kaasa inimlik hooletus. Operaatorfirma ei olnud testinud näiteks elektrigeneraatoreid. Elekter sai otsa, varutoide ei toiminud ja tuumajaam väljus kontrolli alt. Pole üldse oluline, millise põlvkonna oma see oli, selge on üks: õhku paiskus radioaktiivset ainet, mis nüüdseks on jõudnud ka joogivette, lehmapiima ja köögiviljadesse. Kui suures ulatuses, pole oluline – on see viis korda või 30 korda looduslikust enam. Kindel, et jõudis.

Eestis aktiveeris Fukushima eriti tuumajaama poolt jutlustavad jõud. Just nimelt jutlustavad, sest loogilisi põhjendusi on neilt raske, kui mitte võimatu leida. Ja väga lihtsal põhjusel. Siiani on Eestis tuumajaamade üle kõnelnud vaid majanduslikult huvitatud rühmad. Kes tahab jaamast teenida, kes tahab teenida tuuleveskitest.

Prohvetid kirjeldavad vaimustusega üha uuemaid ja mitmekordsemaid turvasüsteeme, mis hakkavad tööle elektrita ja inimeseta. Tore on. Kuid lihtne loogika ütleb, et kui juba on vaja nõnda vängeid turvameetmeid, siis järelikult on ka vänge oht. Narva soojuselektrijaama jaoks pole mingeid erilisi turvameetmeid vaja. Ja kui elekter kaob, ei juhtu mitte midagi. Keegi ei ole näidanud ka rehkendust, kui palju selliste turvavärkide ehitamine keskkonda saastab.

Nii et küsimus ei ole mitte majanduslik või teaduslik, vaid vaimne, isegi hingeline. Kui hästi tunnevad inimesed ennast riigis, kus kas on või ei ole tuumajaama.

Küsimus ei ole Eesti müütilises energeetilises julgeolekus või sõltumatuses, vaid meie ajude julgeolekus või sõltumatuses. Küsimus ei ole selles, kui palju meie tuumajaamale ette ütleme, vaid selles, kui palju hakkab tuumajaam ette ütlema Eestile. Kui palju Eesti vajab tuumajaama teenindamiseks füüsilist ja vaimset ollust. Turvaarmeed, kriisiteenistust, kaitsepolitseid, päästeteenistust ja muud taolist värki. Pole ju halb, kui päästeteenistus tänu tuumajaamale hakkab olema veel tegusam, kuid kes selle kinni maksab? Kas see pannakse tuumaelektrile otsa? Juhin kurbusega tähelepanu, et praegu ei suuda Eesti riik isegi talvist laevaliiklust turvata, kõnelemata võimaliku naftareostusega hakkama saamisest.

Tuumajaam vajab usaldust. Kuid kuis saame usaldada tüüpe, kes enne valimisi lubavad näiteks, et Nabala jäetakse rahule, pärast aga lisavad selle ilmse rahuloluga maavarade nimistusse? Kas on inimesed mõtelnud, et tuumajaama siin olles peame me kõik ostma endale taskusse raadiomeetri – sest ametlikke andmeid ei pruugi usaldada? Tegu on ju hiiglasliku äriga, mida ei taheta sulgeda mingil hetkel – mida näitab Jaapani juhtum.

Tuumajaam vajab usaldust ka arutlejate suhtes. Kuidas aga usaldada osapoolt, kes väidab, et Fukushimas ei saanud surma ükski inimene, et sealne õue, joogivee ja toidu radiatsioon on tühine, vaata et isegi tervislik? Osapoolt, kes pajatab tuumajaama ehitamisest maa alla ja sealjuures graniidikaevandusse?

Ja kui juba äri – kust võetakse, et tuumaelekter tuleb odavam kui muu? Meil on avatud elektriturg. Akadeemik Anto Raukas ja tema jüngrid kollitavad meid pimedusega, milles me tuumajaamata kobaksime. Kole on. Kuid meil on siiski olemas üks tasuta tuumareaktor nimega Päike. Võibolla on arukam paisata aru ja raha selleks, et päikest tõhusamalt kasutada. Alul vee ja eluruumide soojendamiseks, seejärel elektri tootmiseks, mis ei pruugi üldsegi mitte käia päikesepatareide kaudu.

Me saame minna kasvõi täna õhtul ja võtta Narva soojusjõujaama kivi kivi haaval lahti ja tõsta hunnikusse Kiviõli tuhamäe otsa, et suusarahval oleks lõbusam alla lasta. Tuumajaamaga ei saa teha seda eales. Kas see suletakse või mitte – tuumajaam on asi, mis jääb Eestisse senikauaks, kuni jääb Eesti.

Eesti tuumajaama ei kontrolli. Nüüdisajal ei ole energeetiliselt sõltumatuid riike, kui me kõneleme neist, kellega armastame end võrrelda. Kusagilt ju tuleb tuumakütus saada, eks ole. Mis näiteks on juhtunud haruldaste muldmetallidega? Hiina neid äkki ühel hetkel lihtsal enam ei müü ja kõik.

Tuumajaam on ka ses mõttes vaimne probleem, et on üks paras intellektuaalne pähkel. Tuumajaama asjade üle tuleb kindlasti arutleda. See tõstab ühiskonna vaimset taset. Kuid tuleb olla valvel, et selle arutelu ei kaaperdaks ära tüübid, kelle argumendid pole vaimsest, vaid mammona maailmast.

Tiit Kändler