Mis on matemaatika emakeel?

27. Mar 2009

Luuleline kolumn

Riigiringhäälingus
Hääldatakse sõnu, nagu oleksid need
Riigi omad
Sõnad käivad hääldajatel suus ringi
Ja vahel muutuvad nii armsaks
Et ei pääsegi enam välja
Väljapääsmatus olukorras
Jagavad sõnad suud keelega

KUI TEADLASTEL KA pole aega muuks, kui otsida uusi rahastajaid ja kirjutada vanadele rahastajatele uusi aruandeid, siis keele jaoks leiavad nad aega ikka. Nii puhkes näiteks hiljuti Loodusaja listis paar nädalakest kestev tuline vaidlus, kas tuleb nimetada loomaks loomi, linde ja putukaid kokku nagu nõuab praegu kehtiv teadustava või siis ainult imetajaid, nagu rahval tavaks. Keel on kõigil suus, ja kui seda ka kasutada ei saa, saab kasutada sõrmi, millega keelt arvutisse sisse toksida.
Kavandatav kooliuuendus on vähemasti toonud sellise tulemuse, et on hakatud mõtlema emakeele tähenduse ja koha üle koolihariduses. Ja sealtkaudu siis ka igapäevaelus. Lõppude lõpuks on ju igaüks kokku puutunud olukorraga – või kogunisti sellisesse olukorda uppunud – , kus sõnavara ja vaata et lauseehituski oleks justkui eestikeelne, kuid millest aru saada ainult eesti keelt vallates pole suurt lootust. Ja see ei puuduta mitte ainult seaduskeelt ning teaduskeelt. Nii näiteks andis ajakiri Eesti Loodus oma Darwinile pühendatud erinumbris kaks pikka tsitaati Darwinilt endalt, jättes tema viktoriaanlikult lopsaka ja nüüdseks vananenud inglise keele suisa tõlkimata. Ja üha sageneb see komme meie ajakirjanduses, kus kolumnistid, esseistid ja muud istid jätavad üht või teist keelt esindavad tsitaadid, viited või kalambuurid tõlkimata. Sama lugu on raamatutõlgetega, siinkohal näiteks kasvõi Sigmund Freudi „Nali ja selle seos teadvustamatusega”.
On see paratamatus või emakeele matus?

KEELTE JAGAMINE EMAKEELEKS ja teisteks keelteks ei tulene mitte sisulisest, vaid praktilisest vajadusest. Kassil on kassi keel ja kõik teised loomade keeled ei ole kassi jaoks üldse keeled. Või on need siiski? Küllap on, aga rohkem pausi mõttes. Nagu pole muusikas oluline ainult see, millist kahtteist nooti järjest ette mängitakse, vaid milliseid nende seast ei mängita, on ka keeles, olgu siis kasvõi kassi keeles, oluline see, mida ei sõnastata.

Nõnda on selge, et emakeelt ei vaja mitte üksnes kirjandus ja kirjanduse õpetaja. Paradoksaalselt vajab emakeelt kõige enam matemaatika, see ala, mida seostame emakeelega vähimal määral. Ja selle järel siis füüsika ja teised loodusseadused. Vähemal määral vajavad emakeelt humanitaarteadused.
Matemaatikat on peetud keeleks, milles kõnelevad teised teadused. See määrang on muutunud juba nii banaalseks, et keegi sellele isegi mõtelda ei viitsi. On siis võetud tõeks, mida ei vaidlustata. Kuid kui tõde ei vaidlustata, siis kipub olema nõnda, et selle üle ka mõtteid ei mõlgutata.
Kas eesti keeles esitatav matemaatika on kuigivõrd erinev vene, inglise, soome, saksa keeles esitatavast matemaatikast? Nende keelte grammatiline ehitus on ju ometi erinev. Ja kui püüame tõlkida luulet ühest keelest teise, ei saa see kuidagi üks üheselt õnnestuda – nii erinevad on kasvõi juba sõnade tähendused, kõlad, mis olenevad ju muuhulgas ka läbitud ajaloost.
Tuleb küll tõdeda, et mida täpsemini vallatakse oma põhikeelt, milleks enamjaolt ju emakeel, seda täpsemalt osatakse esitada ka matemaatikat. Ja teistpidi – mida paremini vallatakse matemaatilist loogikat ja muud atribuutikat, seda täpsemalt osatakse väljenduda emakeeles, laskmata vohavatel mõtetel mitte tungida väljendatud keele valda.
Toomas Paul juhtis mu tähelepanu, et Uno Mereste kirjutas 1973. aastal Keeles ja Kirjanduses artikli „Rahvuskeelte tähtsus teaduses.”
Seal seisis ka järgmine mõttekäik: „Üks humanistlikke hispaania filosoofe ja pedagooge Juan Luis Vives väitis oma 1531. a ilmunud suurteoses De disciplinis, et “kui sureb ladina keel, siis saabub kõikides teadustes suur segadus”. Tal oli selles mõttes õigus, et tõepoolest eri keeltes mõtlema hakkamine oli skolastilise teaduse surm. Rahvuskeeled annavad maailmast lisainformatsiooni nende komponentide varal, mille poolest nad erinevad teistest keeltest. Elavat keelt mingis teaduses rakendades on uurijal tema inspiratsiooni toitvate puhtkeeleliste momentide mõjul seda rohkem eeldusi leida objekti uusi külgi, mida erinevam on tema keel nendest keeltest, milles sama objekti on varem uuritud.”
Nii et eestikeelne matemaatika on midagi erilist.

Täna oli etteütlus
Võtsin sellest osa
Kuid ei saanud mingit au
Ja hinda ka ei pandud
Öeldi vaid, et mulle oli
Vastus ette öeldud

KEELEMAAILM POLE MÕÕDETAV nagu on seda püramiidi ruumala – ja seegi pole täpselt määratletav näiteks kvantmaailmas. Keel on ka pidevalt muutuv suurus, millistega matemaatika on hädas, kui neid juhtub olema kahest rohkem ja need omavahel vastastikmõjustuvad. Kolme keha probleem matemaatikas pole sugugi lihtsam kui kolme keele probleem Eestis. Ja see pole ka muutunud lihtsamaks, kui saksa keele asemele on nüüd asunud inglise keel.
Muutumise eest tuleb aga maksta. Pidin uue arvuti omandamisega omandama ka Windows XP asemel Windows Vista ja selle hinnaks oli, et suur osa olemasolevatest programmidest enam sujuvalt tööle ei hakanud. Sealjuures ID-kaardi lugemise programm, millest on nüüd suure häda peale aru saadud ka selle koostajate ja muutjate seas, kuid lahendust pole loota niipea. Kui lähen oma panga koduküljele, siis võin olla kindel, et vähemalt paar korda aastas on see pea peale pööratud, nii et läheb jälle aega ja vaeva, et see uus keel ära õppida. Milleks sellised muutused? Kindlasti mitte selleks, et muutuva maailmaga toime tulla. Vaid ikka selleks, et võimaldada eneseteostust uuele põlvkonnale.
Uue põlvkonna huvides on uued keelereeglid salastada, tehes nõnda vanal põlvkonnal võimalikult raskeks pinnal püsida. Mis on üldine loodusseadus. Keel kogu täiega võttes on üks meem, mis teiste keelte meemidega omavahel võistlevad. Milline hüüdlause, kalambuur, mõttemall, paradigma kohastub paremini, see peale jääb. Ja siin ei aita kirjandustundide suurendamine või vähendamine teps mitte.
Ehk aitab see, kui kooliuuendamine saab sisuliseks ja jõuab sinnamaale, mil emakeelt ei eristata matemaatikast ja loodusteadustest raudse eesriide taha. Kas pole siis nende õppeainete tunnid, niivõrd kui need peetakse emakeeles, ka omamoodi emakeele tunnid? Või vähemasti võiks olla – kvantmaailmas vähemasti ja enamgi veel siis elades ühel võimalikest braanidest.

Seal, kus on sõna väljapääs
Elab keel
Ja suleb ukse

Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri