teadus.ee » 2010 » January

Erast Parmasto

Ühe seenevana elupäevad

Ilmamaa, 360 lk

Meie armastatud Seenevana Erast Parmasto on lõpuks ometi avaldanud oma memuaarid. Need on parmastolikud kogu täiega – siin leidub nii teadusseeni, populaarteadusseeni, suisa novellilaadseid laastukesi elust-olust, reisidest maailma ja mõttemaailma.

Näeb siin lugeda sedagi, kuidas aeg-ajalt teadusorganisaatorina tegutsenud Parmasto kirjeldab poole sajandi ja mõnekümne aasta taguseid teadusmaastikke kõigi neis sisaldunud intriigide ja kindlameelsutega, lolluste ja tarkustega ning inimestega, kes neis maastikes kas kaevikuisse kaevusid või siis uljalt risti-rästi matkasid.

Parmasto tundub olevat viimaseid – ja võibolla isegi absoluutses mõttes. Mille kõigega ta küll pole tegelnud – küll „Eesti Looduse” taaskäivitamisega poole sajandi eest, küll ENSV Teaduste Akadeemia juhtimisega, küll Teaduste Akadeemia Zooloogia- ja Botaanikainstituudi juhtimisega, küll siia-sinna rändamisega, küll teadusmaja ehitamisega, küll selle huku nägemisega – seentest ei tasu kõneldagi.

„Ka siin esitatav pole ainult case study, ühe aja, ühe elu katkendlik kirjeldus –, vaid ka õpetlike seisukohtade õpetav esitlus,” iseloomustab ta ise oma lähenemist, mida peab omaseks teadusele. „Kui teadlane hakkab looduses toimuvale hinnanguid andma, kaob teaduslikkus,” sõnab ta ja õnneks ikka eksib selle vastu – kirjeldades kasvõi seda, kui vastik võib olla üks pidev vihm kütmata Kaukaasias.

Taotledes täiuslikkust, jäädakse kõigest ilma. Tahtes öelda kõik, jäetakse paraku kõik ütlemata. „Kui üheksa korda mõõtmise ja üks kord lõikamise asemel üheksakümmend üheksa korda mõõdetakse, pole head lõikust loota,” kordab ta ikka ja jälle.

Ja iseloomustab teadust: „Nii on iga teadlane jäänud omajagu lapseks; ainult tänu sellele püsib teadus ja kasvab teadmiste hulk.” Kuid lapsedki oskavad olla lollid ning julmad – nagu selgub Parmasto küllaltki vaoshoitult visandatud teadlaste galeriist. Kurb lugu, et ega siin teaduspäikese all pole miskit muutunud – leidub nüüdsetegi akadeemikute seas poliitilisi tegelinskeid, kes ajal, mil sada tuhat riigialamat siplevad otseses vaesuses, määravad endale ohtraid palku eurodes, ent ei saa hakkama kõige lihtlabasema ausamba püstitamisegagi. Või siis vassivad ja valetavad ajakirjanikele oma ja teiste teadusartiklites sisalduva kohta, et vaid oma rahahuvisid kaitsta.

Huvitav on see, kuidas toimib hinnangute, lausete ja sõnadegi viltupööramise mehhanism, tõdeb Parmasto ja toob näiteid nn hõlmikpuu juhtumist alates, põlispuude hävitamisega jätkates ja Saaremaa süvasadamaga veel kord jätkates. Või kirjeldab, mis juhtus Teaduste Akadeemia nn reformiga, mille käigus see hoopistükkis poliitikutele allutada püüti – kes tahab teada, see lugegu.

Ja eks juhtu nüüdki, et on nn tippteadlasi, kes tahavad oma käealusteks pigem halle hiirekesi kui isemõtlejaid, pigem laisku ja lohakaid kui liiga töökaid – nagu Parmasto oma elu jooksul mõnede kolleegide puhul kogenud on. „Unustamiste võidujooks ongi ehk arengu põhiseadus?” küsib Parmasto. Võibolla tõesti. Ega siis muidu poleks nii, et teaduse ja poliitika segamise meistrid elavad priskelt ära ka tänapäeval – nii nagu Parmasto noorusaegadelgi.

Olen Parmastoga küll vähe, ent enam kui kord kokku puutunud, küll leebemet, temast mõnd lugu tehes või tema Seenevana lugusid lehte sättides (ega toimetada seal küll polnud miskit), küll vähemleebemalt, püüdes päästa vahepeal (mitte Parmasto poolt, oh ei) untsu keeratud “Eesti Loodust”. Üks päev on jäänud meelde eriliselt, kui kirjutasin kunagi Eesti Päevalehte  “Kohavaimu” sarja ja Prmasto valis paigaks ühe laia ja lehelise ja lodulise metsa, mis lõhnas karulaugust ja asus kraavide taga ja vahel (vt alumine foto, ca 15 aasta eest, pildistanud Toomas Tuul). Kuidas tema mu ees läbi lodu sibas ja üle kitsaste kraavipurrete kalpsas! (Vt keskmine foto, pildistanud Toomas Tuul.) Siiani on häbi, et ei saanud kuidagi Seenevanale järele. Ja ise veel kirjutab raamatus oma tasakaaluhäiretest! Luiskab sunnik kah omajagu – nagu memuaristid ikka.

Ja nagu korralik memuarist, eks ikka salgab ka – ega ta kirjuta, kuidas tema siis akadeemikuks valiti – ehkki sarjab kaasakademiste, et nemad pole sihukestest ajsadest palju teada andnud.

Kus on inimese kodu, küsib Parmasto – kas seal, kus ta sündis, neis paigus, kus on läbi elu elanud – või seal, kus ta seda küsides parasjagu on? Eestlaslik küsimus, ja eestaslikult lahendatudki – et kes seda teab.

Noh, aga olgu see kodu kus on, seda leiab igal pool – nii nagu Indias, kus Parmasto leiab suure analoogi Eestiga: kummagil maal ei hoolita ei rahvaarvust ei muust rahvastikustatistikast. Ja kastistamine toimub jõudsalt Maarjamaalgi, poel küll veel nii kaugele jõudnud kui Indiamaal. Aga küll jõuab.

Tiit Kändler