teadus.ee » mis.uudist

01.02.2018

“Andruse õnnepäev” on lugeda nii koolilapsele kui tema vanematele

Tekstid Tiit Kändler

Pildid Eerik Kändler

Toimetamine Karl-Martin Sinijärv

esikaas-297x300-8024692

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Äsja ilmus trükist Tiit Kändleri lasteraamat “Andruse õnnepäev”. See viib kokku nii mineviku, milles elasid lapsevanemad, kes ehk mäletavad Eesti esifilmi “Andruse õnn”, kui ka nüüdsed koolilapsed. Sedapuhku ei ole tegu teadust populariseeriva raamatuga, vaid teosega, mis püüab kirjutada sellest, kuidas koolilaps lahendab mõnesid oma muresid. Tegevus toimub Tallinna kesklinna hoovis, Simunas ja Tallinna Reaalkoolis. Mis on loogiline, kuna raamatu kirjastas värske Reaali Kirjastus oma Reaali lastelugude sarja 2. raamatuna. 1. raamatu kirjutas Jürgen Rooste. Mõlemad on Reaalkooli vilistlased. Kolm momenti, imepall, Kawe purk, ausambapoiss ja muud tegelased.

teadus.ee

16.02.2016

mc3bcrgilill-275x300-9225492Taimeteadlased avastasid merevaigutükist kaks hästi säilinud fossiilset lille, mis õitsesid 20 – 30 miljoni  aasta eest. Need lilled kuluvad asteriidide sugukonda, mis on meile andnud kartuli, tomati, tubaka, petuunia ja kohvi. Kuid need lilled kuuluvad asteriidide mürgisesse perekonda Strychnos, mille esindajates sisaldub maailma kuulsamaid mürke strühniini ja kuraaret.

Oregoni Ülikooli professor George Poinar, kes on üks paremaid fossiilsete taimede tundjaid, kinnitab, et need lilled elasid troopilises metsas, umbes praeguse  Puerto Rico aladel. Praegu kasvab maailmas umbes 200 liiki Strychnose perekonnast.Leid vihjab, et paljud nüüdsete taimesugukondade eellased võisid elada hilise Kriidiajastu troopilistes metsades.

Rotimürgis sisalduva strühniini kirjutas kuulsaks Norman Bates ja seda kasutati  filmis „Psycho“, kuraare oli mürgiks ühes Sherlock Holmesi loos, ent väikestes annustes kasutatakse seda füüsilise ja vaimse aktiivsuse tõstmiseks.

Allikas: EurekAlert!

08.09.2015

treppoja-08-09-15-300x200-3939876Päike särab õuepeenralt kõigest hoolimata, isegi kui päike ei paista. 28. augustil teatati ajakirjas Astrophysical Journal Letters, et tõestatud on vanim siiani registreeritud galaktikatest, 13,2 miljardi aasta vanune EGS8p7. Selle jälile said Hubble’i taevateleskoobi, Spitzeri taevateleskoobi ja Hawaii Kecki observatooriumi andmeid uurides Londoni University Colledge’i astrofüüsikaprofessor Richard Ellis ja NASA Hubble’i astronoom Adi Zitrin.

Universumi vanuseks loetakse 13,8 miljardit aastat. Peaaegu kohe pärast varase universumi läbipaistavaks muutumist 380 000 aastat peale suurt pauku tekkinud galaktika on eriti ere.

Foto ja tekst: Tiit Kändler

03.08.2015

Õueonu teaduspäevik: silmad on evolutsiooni peegel

Õueonu sattus täna, (03. augustil 2015), ajakirja Science uudisnupule, milles mõtiskletakse teemal, miks eri loomaliikidel on erinevad silmapupillid. Näiteks on kodulammastel horisontaalsed, kodukassidel vertikaalsed pupillid. Martin Barks uuris läbi 200 maismaalooma ja jõudis põhjapanevale järeldusele: röövloomad, kes oma ohvreid märkamatult jälitada tavatsevad, on vertikaalsete pupillidega, mis lubab neil paremini kontrollida valguse sissepääsu ja hinnata kaugust. Saakloomadel on aga tõenäolisemalt horisontaalsed pupillid ning silmad pea külgedel, et panoraam oleks suurem. Ümmargused pupillid aga näitavad looma pikkust: inimene on liiga pikk, tema pupillid liiga kaugel maast, nõnda et tal poleks kasu ei vertikaalsetest ega horisontaalsetest pupillidest.

Nii on siis lood.

rc3b5ivas-meel_-246x300-1606399

Huvitavam lugu on see, millest kirjutab Londoni loodusmuuseumi professor Chris Stringer, hominiinide sh neandertallaste tunnustatud paleoantropoloog oma raamatus “Lone survivors. How we came to be the only humans on the earth.“ (MG, 2012).

Inimahvidel ja tõenäoliselt ka Homo sapiensi eelastel olid tumepruunid silmamunad. Ja muidugi tume nahk. Reisides Aafrikast välja ca 50 000 aasata eest ei helenenud mitte ainult nahk (must UV kiirguse vastu, hele D-vitamiini poolt), vaid ka silmamunad.

Hüpotees: nii sai pilgu suunda jälgida ja koos töötada (kooperatiivse silma hüpotees). Sama lugu juhtus koertel: huntidel tume silmamuna, koertel hele.

Mõistatus: kust tulid sinised silmad, kui need olid pruunid nii kromanjoonlasel kui neandertallasel? Suguline valik (Darwin) või mimikri (Õueonu)?

12.07.2015

Kui te tahate elada kauem ja tervislikult, siis võtke eeskuju tähtkalalt Coscinasterias tenuispina. Göteburgi Ülikooli  teadlased näitasid, et see Vahemeres ja Atlandil elav elukas paljuneb nii enese kloonimisega kui seksuaalselt.

Nagu teistelgi elusolenditel, on tähtkala kromosoomide lõpus telomeerid, mis mõjutavad isendi eluiga ja tervist. Mida pikem telomeer, seda parem. Kui  tähkala pooldub, jäävad kahe seeläbi sündinud olendi telomeerid pikemaks ja ta elab kauem. Nõnda paljuneb tähtkala Vahemeres. Atlandil eelistab tähtkala seksi, ja see tähendab, et järglastel on lühemad teleomeerid, nad elavad vähem ja on haigemad.

Üks uuringu autoreid Helen Nilsson Sköld kinnitas, et selline kloonitud järglaste telomeeride noorenemist on täheldatud teiste autorite poolt ka lameussikeste puhul.

Allikas: AlphaGalileo, Göteburgi Ülikool, juuni 2015

12.07.2015

Esimest korda tõestati, et isastel ja emastel hiirtel liigub valuaisting erinevaid rakke pidi. On teada, et mehed ja naised taluvad valu  erinevalt. Kroonilist valu esineb naistel meestest enam. Kanadas asuva McGilli Ülikooli lastehaigla teadlased näitasid, et valu liigub vigastatud kohast närvisüsteemi kaudu, kasutades immuunsüsteemi  rakku mikrogliiat ainult isastel hiirtel. Erinevalt seniarvatust pole emaste hiirte mikrogliial valu edasikandumisega pistmist

Üks töö autoreid Jeffrey  Mogil McGilli Ülikoolist juhib tähelepanu, et nüüd tekivad valu allasurumisel eetilised probleemid. Igaüks saab aru, kes on hiir, kes inimene, kuid närvisüsteemi  ehitus on neil kahel liigil sarnane. Siiani uurisid teadlased valu vaid isastel hiirtel, emaseid hakati  kasutama hiljaaegu.

AlphaGalileo, McGill University, juuni 2015

12.07.2015

Meie aju tunneb objekte ära millisekunditega, kuigi visuaalset infot võib olla vähe. Aju teeb pidevalt eeldusi ja võrdleb neid sissetuleva infoga. Kui miskit ei klapi, sekkuvad aju  kõrgemad piirkonnad. Goethe Ülikooli teadlased mõõtsid ajulaineid, mis saadetakse kõrgemaile tasanditele, ja tegid kindlaks, et nende aktiivsus kasvab, kui eelduses on viga.

Katsealustele näidati nn Mooney nägusid – mustvalgeid inimnägude kujutisi, mida tavaliselt näidatakse ülemine pool ülal ning nii, et valgus langeb ülalt. Kui muuta vahel seda näitamise viisi, suureneb aju  aktiivsus 90 hertsi sagedusel – aju alumised korrused justkui  küsivad ülalt nõu. Praegune „oletusliku kodeerimise“ teooria väidab, et alumised korrused oletustega ei  tegele. Aju aktiivsuse 90 hertsi juures leidsid Frankfurdi ajukuvamise keskuse teadlased hiljaaegu. Goethe Ülikooli teadlane Michael Vibral kommenteerib, et need ajusignaalid on oluliselt häiritud skisofreenia ja autismi spektri häirituste puhul. „Need ei tegele ainult vigade parandamisega, vaid on olulised meie tajus.“

Allikas: AlphaGalileo, Goethe Universität, juuni 2015

29.01.2015

Igal lõhnal on oma muster, lõhnajälg, mille kohaselt nina seda ära tunneb. Iga lõhnamolekuli jaoks on inimninas oma retseptor, mille külge molekul end seob ja selle järel ajule signaali saadab. See on lihtlabaselt kirjeldatuna inimese lõhnameele olemus.

Kui transistoride külge saaks siduda vastavaid valke, mis lõhnamolekule seovad, saaks lõhnu muundada elektrisignaalideks. Siiani pole robotninal võimalik olnud eristada erineva kiraalsuse ehk käelisusega molekulide lõhna. Inimese nina mõnda sellist molekuli eristab. Nagu näiteks karavooni molekuli erinevad vormid aitavad meil haista piparmünti ja köömnet. Siiani pole masin neid lõhnu eristada suutnud.

nina1-300x296-2775801

Manchesteri ülikooli ja Itaalia Bari ülikooli teadlased teatasid ajakirja Nature Communications 2015. aasta 16. jaanuari numbris bionina valmistamisest, mis sisaldab lõhnaaineid siduvat valku, mida õnnestus siduda transistoridega. Nood muudavad lõhnaaistingu elektrisignaalideks. Andur on erakordselt tundlik. Rühma juht, Manchesteri ülikooli professor Krishna Persaud kinnitas uudisteportaalis AlphaGalileo, et väljaefektiga transistoride kasutamine viis neid uuele tasemele ja et nende bioandurid võiksid haista, kas toit on riknenud või kas õhk on saastunud. Ütlemata jäi, et bioandurid võiksid haista ehk sedagi, kas sõjavaremekeldrite õhus on tunda laibalehka või mürkgaase.

Allikas: AlphaGalileo

17.06.2014

Vesi suured laevad kannab, vesi palju jõudu annab. Nõnda lauldi poole sajandi eest. Praeguseni laulavad seda laulu edasi astronoomid, kes otsivad vett universumi avarustest. Hiljuti teatati, et ühe valge kääbuse nime all tuntud sureva tähe ümber ringleva asteroidi jäänused sisaldavad tohtu koguse vett. See tähendab, et meist 150 valgusaasta kaugusel asuv surev planeedisüsteem võib sisaldada Maa-sarnaseid eksoplaneete.

See on esimene kord, mil meie päikesesüsteemist väljaspool leiti nii kivipinnast kui vett.

Maa on pindalalt vesine, kuid kogumassilt kuiv planeet – vaid 0,02% Maa massist tuleb pinnaveest. Ookeanid tekkisid kõige tõenäolisemalt siis, kui vesised asteroidid varajase Maa pihta põrutasid. Uus, NASA Hubble’i taevateleskoobi abil tehtud avastus viitab, et sama võis juhtuda ka mujal. Cambridge´i ja Warwicki ülikoolide astronoomide analüüsitud asteroidi massist on 26%  vesine. Selle poolest sarnaneb see meie päikesesüsteemi suurima asteroidiga Ceresega. Astronoomide kinnitusel on see esimene leitud veerikas päikesesüsteemi väline taevakeha.

planeet-vesi_-300x225-3474828

Meid oota kuue miljardi aasta pärast sama tulevik, milles 150 miljoni aasta eest viibis täht GD 61. Siiani on mõõdetud kaugete asteroidide suurust ja tihedust, ent mitte nende koostist. Ainus võimalus on koostis määrata sureva, tuhmi tähe ümber ringlevat asteroidi jälgides. Oma hiilgeajal oli GD 61 meie päikesest kolm korda raskem. Astronoomid oletavad, et sellel olid suured kaljused planeedid, mis langesid tähte ja saastasid seda magneesiumi, räni ja rauaga, mis ühes hapnikuga kivimid moodustasid.

Allikas: Science, AlphaGalileo

Astronoom Laurits Leedjärv kõneleb teadus.ee suvekoolis 24. augustil Universumi arengust aegade algusest lõpuni. Suvekool toimub Käsmus 22.–24. augustil, vt www.teadus.ee Suvekooli nupu alt. Registreerimine 11. juulini.

16.06.2014

Kuu kivimite keemia toetab suure hävingu teooriat

Väikegi keemiline erinevus Maa ja Kuu kivimite vahel võib suuresti mõjutada Kuu tekke teooriaid. Täpsed mõõtmised näitasid, et Kuu kivimid sisaldavad Maa omadest veidi enam hapniku haruldast isotoopi hapnik-17. Enamik teadlasi arvab, et Kuu tekkis päikesesüsteemi algaegadel 4,5 miljardi aasta eest, mil suur algplaneet paiskus vastu moodustuvat Maad. Põrkest välja paiskunud tükid kogunesid kokku ja jäid ringlema Maa orbiidile, moodustades aegade jooksul Kuu. Kui see on tõsi, peaks Kuu kivimites olema jälgi Maaga kokku põrganud planeedist – nende koostis oleks veidi erinev maistest kivimitest.

kuu-inimene-246x300-8887299

Daniel Herwartz ja tema kolleegid Kölni Ülikoolist otsustasid mõõta eriti täpsel meetodil hapniku isotoope, sest hapniku sõrmejälg annab teada kivimite sünnipaigast. Juuni aölguses ajakirjas Science ilmunud artiklis võrdlesid teadlased Maa kivimeid, meteoriite ja kuuproove, mille tõid Maale Apollo astronaudid. Arvatakse, et taevakeha, mis Maaga kokku põrkas ja mida teadlased nimetavad Theiaks, võis olla keemiliselt sarnane kondriitide nimelise meteoriitide klassiga. Need on Maale lähedased, jätmaks oma erinevaid sõrmejälgi Kuule. Kuigi skeptikud vaidlevad vastu, et mõõtmised on vea piires ja kivimite keemiline koostis Kuul sõltub paigast, on Herwartz kindel – tema tulemused raputavad Kuu-uurijate maailma. Allikas: Nature

Astronoom Laurits Leedjärv kõneleb teadus.ee suvekoolis 24. augustil Universumi arengust aegade algusest lõpuni. Suvekool toimub Käsmus 22.–24. augustil, vt www.teadus.ee suvekooli nupu alt.

Jaga