Kõrvast kostab muusikat

28. Apr 2009

Inimest saab kindlalt ära tunda sõrmejälje või silma värvuse järgi. Kuid mida teha siis, kui inimest pole näha, vaid ainult kuulda? Kui näiteks pahategija helistab teie nimel panka ja palub mingi portsu raha üle kanda, pole praegu kuidagi võimalik kindlaks teha, et see polegi teie.
Tavaliselt küsitakse helistajalt detaile. Kuid selle asemel võiks saata helistaja kõrva lühikeste plõksatuste järjestuse. Ning kuulata, kuidas helistaja kõrv sellele reageerib. Praegu ei ole see veel võimalik, kuid uut biomeetrilist tehnikat, mille abil saaks helistajat identifitseerida, töötatakse välja.
Kuidas siis saab inimest ära tunda kõrvajälje abil? Kummalisel kombel kõrv mitte ainult et kuuleb, vaid ka räägib. Tekitab omaenda mürasid, olgugi et äärmiselt vaikseid, mida saab kuulata vaid supertundlike mikrofonide abil. Tillukesed karvakesed, mis inimese kõrva sees sügaval on, annavad ajule edasi kõrvani jõudva heli lainete keelt. Kuid need karvakesed liiguvad ka ise nagu kõrkjad tuules ja see liikumine tekitab väga-väga nõrga heli, mis on jälle iga inimese jaoks ainult temale omane.
Sellist nähtust nimetatakse otoakustiliseks kiirguseks ja seda tekitavad sisekõrva spiraalse kujuga tiguelundi välisosas asuvad karvarakud. Helid, mis sisenevad kõrva, sunnivad neid karvarakke võnkuma ja need võnked muudetakse elektrilisteks signaalideks, mis kulgevad edasi kuulmisnärvi kaudu ja võimaldavad nõnda meil heli kuulda. Kuid kummalisel kombel tekitavad need rakud ka omaenda helisid, kui need paisuvad ja kokku tõmbuvad.

Southamptoni ülikooli inseneri Stephen Beeby sõnul on kuulmine on aktiivne tegevus, mille käigus kõrv lisab oma energiat sisenevate helilainete energiale, et kompenseerida helilainete kõrvastruktuurides neeldumisel tekkinud energiakaod. See lubabki meil kuulda asju, mida me muidu ei kuuleks. Kuid osa sellest energiast kiirgub ka kõrvast välja otoakustilise kiirgusena.
Seda kiirgust ennustati 1940. aastatel, ent mõõdeti alles 1970. aastatel, kui ultramadala müraga mikrofonid olid leiutatud.
Kui saata kõrva plõksatuste seeria, siis saada kõrv välja otoakustilise muutliku amplituudiga kiirguse sagedusega kuni viis kilohertsi. Seda nähtust on juba kasutatud, et vastsündinud beebide võimalikke kuulmisdefekte määrata. Selle kiirguse võimsus ja sagedus näib olevat sügavalt isikupärane. Igatahes saab otoakustilise kiirguse pealt öelda, kas tegu on mehe või naise, värvilise või valgega. Meetodi arendamine pole lihtne – nii näiteks muudavad kiirguse omadust alkohol, narkootikumid ja mitmed medikamendid.
Allikas: New Scientist

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri