teadus.ee » 2011 » February

Kui Suurbritannia parlamendi liige soovib enne geneetiliselt muundatud putukate kohta käiva seaduse vastuvõtmist endale selgeks teha, milles on asi, ei pea ta minema metsa putukaid koguma või kusagilt mõne putukateadlase välja nuuskima. Tal piisab pöörduda parlamendi teaduse ja tehnoloogia talitusse ja sealt saadetakse kohe neljaleheküljeline tekst. Selles seletatakse lihtsalt ja kujundlikult putukate muundamise strateegiaid, põhjusi, miks seda teha tahetakse. Visandatakse tehnika tulud ja ohud, viidatakse olemasolevatele seadustele, kirjeldatakse olukorda euroliidus ning sedagi, kuidas tavainimesed asjasse on suhtunud ja kuidas nad edasipidi suhtuda võivad.

Millal jõuab Eesti sinnamaale, et teadusteave saab niisama loomulikuks asjaks nagu seda on praegused valimisdebattide tõsieluseriaalid?

Esimese kolme kõige olulisema valimisteema sekka erakondade juhid teadust muidugi ei paku ja seda ei juhtu kunagi ning pole vaja ka. Kuid servapidi on see ikkagi sattunud EPLi küsitluses mullu 2. detsembril Mart Laari ja Sven Mikseri suhu ning seda IRLi puhul tasuta kõrghariduse ning sotsiaaldemokraatide puhul tudengite õppetoetuse näol.

Lugedes erakondade programme, ei usu oma silmi. Siin on võrreldes eelmiste valimistega teaduse osakaal ja asjalikkus lahtimurdmist vajalike pähklite leidmisel kasvanud tublisti. Kõige põhjalikumad lubadused annab IRL, seejärel Reformierakond, nii põhjalikud, et siinkohal saab neist kirjutada vaid põgusalt. Keskerakonnal on asi üldisem (suurendame vahendeid jne), rohelistel tavaline rohejutuke, sotsdemokraatidel ainus konkreetsus doktorantide toetuse kahekordistamine.

Et IRL on pakkunud probleemide taha ka lahendusi, teeb rõõmu – tähendab, minister ei töötanud need aastad asjata. Tuuakse näha, et ka kriisiaastatel on Eesti suutnud tõsta hariduse ja teaduse eelarvemahtu, teaduse rahastamine on praegu 1,42%. Võrdluseks nõndapalju, et hetkel uudistemoodsas Tuneesias on see arv islamimaade suurim, olles umbes 1%, maailma keskmine aastal 2007 oli 1,7%. Nii et kelkida ei ole veel eriti millegagi.

IRL lubab, et teaduse ja hariduse osakaal tõuseb riigieelarves pidevalt. On ka praktiline tee välja pakkuda: raha jagamiseks ühtse Eesti Teadusagentuuri loomine. On isegi juttu teaduse populariseerimisest, IT-Akadeemiast, AHHAA-keskusest ja ERM-ist.

Nii IRL kui Reformierakond lubavad, et tõstavad teaduse rahastamise taseme kolme protsendini SKT-st. Ohhoo, see juba on midagi. Andke andeks, aga sihukese arvuga maadlevad praegu Rootsi ja Soome! Vandenõuteoreetik minus pistab: kas mitte ei ole selle sisse vargsi arvestatud ka ELi pool tulev raha, mida aga arvatavalt jääb aasta-aastalt pisemaks.

Kui ei muud, siis vähemasti on need kaks erakonda maailmas ringi käies ka midagi meelde jätnud. Euroopa Liidul ei jää muud üle, kui kõigi hädade ja õnnetuste kiuste teadust ja arendust üha enam edendada. Muidu jääme kindla peale maailma tagahooviks. Viie aasta eest oli jutt võistlusest USA teadusega, aga viie aasta pärast tuleb tõsine tegu Hiina ja Indiaga.

Isegi Iirimaa ei ole vähendamas eraldisi teadus- ja arendustegevusele. Prantsusmaa plaanib hiiglaslikku teadusparkide konglomeraati Pariisi lähistel. Obama ei anna alla ega nõustu teaduskulutuste suurenemist oma ametiajal vähendama.

Kas need lubadused on teaduslikud, kes seda teab. Lisan siiski ühe värvijoone. 14. veebruaril toimunud ja Eesti teadusajakirjanike seltsi algatatud teadusdebatil tõi Jaak Aaviksoo ühe probleemina esile, et teadusele on antud raha küll, aga tulemusi ei ole. Ta pidas silmas majanduslikke tulemusi. Eesti tööstuse huvi teaduse vastu on pea olematu. Mida riik saaks selle olematuse tulevikuks kehastamiseks teha, seda ta ei ütelnud. Küll aga on Aaviksoo puhul esile tuua üks vaata et siiani enneolematu asi – teadust saab edendada mistahes valdkonna läbi, riigikaitse sealhulgas ja vaata et esirinnas. Küberkaitsekeskus on väga tugev teadussõna.

Kuid mis on teaduse tulemus? Kas pelgalt rahamajanduslik? Või midagi laiemat? Akadeemik Endel Lippmaa on korduvalt rõhutanud, et Eesti vajab tippteadust, et meil oleks teave. Ka akadeemik Tarmo Soomere sõnab, et teadus on Eestile erakordselt oluline selleks, et meil oleks side maailmas olemas oleva teadmisega.

Ses mõttes kahtlemata aitaks tasuta või muudmoodi õiglane kõrgharidus edendada teadust. Pole kindel, kas just seeläbi mõned muidu avastamata teadusanded ellu ärkavad, kuid ühiskonna teadmine teaduse osast nüüdisühiskonnas tõuseks. See peaks mu meelest olema ka koolihariduse üks ja oluline eesmärk. Et inimene tajuks, mis ikkagi meie Eestit aitab, mis on eesmine: kas maksusüsteem, kokkuhoid, emapalk või haritult nutikas rahvas.

Ühe meediaväljaande kunagise reklaamlausega: ära koba pimeduses! Tutvu sellega, mis on maailmas tehtud. Nii näiteks on täiesti mõistetamatu vaidlus Eesti kõrgkoolide taseme, nii teadusliku kui õpetusliku üle. Sel sajandil on kogu Euroopas käimas tark diskussioon kõrgkoolide mcdonaldistumise üle ja selle üle, kuidas kiirtoiduga sarnaselt on võtmas võimust kiirteadus – millele vastukaaluks püütakse leida võimalusi aeglase teaduse taasjuurutamiseks.

Kiirtoiduga võib ju võidelda, ja ka kapsaid ja porgandeid võib hakata kasvatama oma või mõne tuttava aialapil, ent sellega kogu rahvast, saati siis maailma ära ei toida. Kunagine superstaar Piilupart Donald on küll lahtunud, ent McDonalds on tulnud ja jääb, tahame seda või mitte. Ja nõnda on ka teadusega. Einsteinid, Diracid ja Curie’d on lahtunud, kiirteadus on tulnud, et jääda. Seda enam ei ole ükski partei, kellel puudub selge ja konkreetne nägemust teaduse osast homses Eestis tõsiselt võetav. Võibolla siis kunagi jõutakse ka sinnamaale, et teadus võetakse üheks valimisdebati teemaks.

Tiit Kändler