Kui tumeaine võidab tumemõistuse

19. Jun 2009

Tõravere täheteadlased on ikka hoolitsenud selle eest, et ka kiduratel aegadel oleks midagi rõõmustavat. Nüüd on siis nende töö pälvinud olulise rahvusvahelise tunnustuse. Akadeemik Jaan Einasto võitis Marcel Grossmanni auhinna. Seda annavad välja Itaalias asuv Rahvusvaheline Relativistliku Astrofüüsika keskus ja sellega seotud teadusinstituutide võrgustik ICRANet. Auhind on väljapaistvate saavutuste eest teoreetilise füüsika ja kosmoloogia alal.

Marcel Grossmann oli Šveitsi matemaatik, Albert Einsteini klassivend, kes innustas ja õpetas Einsteini kasutama üldise relatiivsusteooria matemaatilise aparaadina kõverate ruumide geomeetriat. Auhind antakse iga kolme aasta tagant ühele teadusinstituudile ja kahele-kolmele teadlasele. Tartu observatooriumi direktori Laurits Leedjärve sõnul on auhind väga prestiižne, selle saajate hulgas on olnud mitmeid Nobeli preemia laureaate, näiteks Abdus Salam, Subrahmanyan Chandrasekhar, Riccardo Giacconi, ja teisi kuulsaid teadlasi nagu Stephen Hawking, Roger Penrose, John Wheeler jpt. Selle aasta auhind on otsustatud omistada tuntud eesti kosmoloogile, Tartu Observatooriumi vanemteadurile akadeemik Jaan Einastole tema teedrajava panuse eest tumeaine ja kosmilise kärgstruktuuri avastamisel ja teadustöö edendamisel ajaloolises Tartu Observatooriumis.

Jaan Einastoga koos saavad auhinna Christine Jones galaktikate ja galaktikaparvede röntgenkiirguse uurimise eest ja Michael Kramer saavutuste eest pulsarite füüsikas. Asutuse auhind antakse sel aastal Prantsuse Kõrgemate Teadusuuringute Instituudile.

Auhinnaga kaasneb Itaalia kunstniku Attilio Pierelli hõbeskulptuur TEST ehk “Sündmuste jälg aegruumis”. Auhinnad antakse kätte 12. Marcel Grossmanni konverentsil Pariisis, mis toimub 12-18. juulil.

Grossmanni konverentsid on väga esinduslikud ja sel aastal toimuva 12. konverentsi rahvusvahelise koordineeriva komitee seas on ka Jaan Einasto. Organiseeriva komitee seas on ka sellised kuulsused nagu Steven Wienberg ja Stephen Hawking. Seal arutletakse üldrelatiivsuse, astrofüüsika ja relativistliku väljateooria uusimate saavutuste üle. Ehk siis teemadel, mille eest Nobelit loota ei ole. Einsteingi ei saanud seda preemiat mitte oma relatiivsusteooriate eest.

Einasto ja ta kolleegide töö pole tehtud eile, vaid aastakümneid tagasi. Võttis kaua aega, mil nende nägemust tumeainest hakati tõsikindlaks pidama. Veidi vähem läks kärgstruktuuriga. On nüüdsel majanduslikul taustal tore meenutada, et meie teadlased said kärgstruktuuri jälile, ehitades ühte Tõravere tuppa laest nööride otsas alla rippuva universumi. Ja tumeainelegi jälile saamiseks sai kasutada muu maailma astronoomide kogutud andmeid. Tulemuseni jõuti omaenese mõstuse jõul. Sest rikas ei ole Eesti teadus olnud kunagi. Eesti teaduskorüfee, astronoom Ernst Öpik ei kasutanud elu lõpuni arvuteid. „Milleks mulle pea?” küsis ta, kui talle neid soovitati.

On ikka ja jälle küsitud, et mis kasu on meile sellest ja teisest põhiteadusest, eriti siis kosmoloogiast. Umbes et mida me selle tumeaine ja kärgstruktuuriga peale hakkame, kui kitsikus käes. Selle peale olen vastanud, et mis kasu on meil näiteks poliitikast, kui selle ajamiseks tuleb pugeda mõnda mõttetusse parteisse, et siis ronida parlamenti ja valitsusse. Ning jõudes peaministriks saab igasugune mõtlemisvõime otsa.

Einasto teadustulemusi ei ole kerge mõista ja selles ongi nende väärtus. Et mõistmiseks on vaja rakendada pead. Tumeainet ei ole siiani eksperimentaalselt avastatud, selle ümber toimub poleemika juba oma kolmkümmend aastat. Kuid ometi on seda palju-palju enam meile nähtavast ja käega katsutavast ainest.

Eks see ole nii nagu tumemõistusegagi, mida on ikka palju enam säravast ja nähtavast mõistusest, mille üheks kandjaks Jaan Einasto on. Loodame siis, et tumeaine siiski tumemõistuse võidab.

Vt Einasto kohta ka minu artiklit tema juubeli puhul Eesti Päevalehes http://www.epl.ee/artikkel/460141
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri