Tähistaevas kõneleb inimesega igavikulist keelt

23. Nov 2009

Vähesed teadusest kirjutatud raamatud on saanud ise teaduseks. Äsja eesti keeles ilmunud maailmatasemel astronoomide ja asjaarmastajate kirjutatud entsüklopeediline „Tähistaevas” on haruldane nii oma selge käsitluse kui usaldusväärse teostuse poolest. See on kui inimkonna ajaloo omamoodi kokkuvõte.

Astronoomia on inimkultuuri osa olnud vähemasti sellest ajast, mil leiutati vanim tehniline abivahend kiil. Ja kiiluna toimib see distsipliin tänaseni, meelitades meid tõstma kõrgemale oma nina vahel üsna poriselt maalt.

Kui teadus üldse kusagilt alguse sai, siis tähistaeva uurimisest ehk astronoomiast. Taevas tuli appi, kui oli tarvis tundmatust paigast välja pääseda või kui oli tarvis ennustada, millal küttida ja millal mida korjata. Astronoomilisest vaatepunktist vaadates on inimene lähemal linnule kui šimpansile. Lind orienteerub tähistaeva abil, inimahvidest pole seda teada.

Tähistaeva toimimise tundmine mitte ainult ei aidanud argielus, vaid andis ka võimu. Kuid tähistaeva uurimine, millest siis astronoomiateadus arenes, on ka kõige demokraatlikum teadusharu. See on ainus loodusteadus, milles on asjaarmastajatel senini oma kindel ja väärikas koht.

Linnastunud inimene arvab, et on leidnud endale paiga, kus ta saab olla paremini ühenduses tsivilisatsiooniga. Kuid sageli ei anna ta endale aru, et on kaotanud ühe sideme, mille külge on seotud kõik, eranditult kõik meile minevikust ja olevikust teada olevad tsivilisatsioonid. Sideme tähistaevaga. Linnas saab vaadata vaid oma nina ette. Tähine taevas on varjatud tähtede poole pürgivatest majadest ja kaetud inimese jaoks tarbetusk muutunud valguse uduse varjuga.

Ometi ei ole me kaotanud huvi taevaste asjade vastu. Loeme huviga kaugete tähtede ümber tiirutavatest planeetidest, lähetame oma koduste planeetide suunas saadikuid ja jälgime nende käekäiku. Ja asjaarmastajaid, kelle meelistegevuseks on tähistaeva asjade uurimine, tekib üha juurde ka Eestis.

Armastusega asjaarmastajale

On siis tore, kui ilmub raamat, mis on suurem raamatust tavamõttes – nii nagu tähistaevas on iseendast suurem. Äsja ilmunud entsüklopeediline „Tähistaevas”, mille ilmutas kirjastus koolibri, on just ja praegu ja siin selline raamat.

Kui ma seda raamatut esimest korda nägin, tuli hirm nahka küll ja vägisi tikkus keelele – tule tähistaevas appi! See 600-leheküljeline A4-formaadist suuremgi teos kaalub ikka õige mitu kilo. Kuid kui lauale ruumi tegin ja raamatu lahti lõin, siis vedas see mind enda sisse ja mõistsin, et massist veel kaalukam on selle sisu.

Austraalia kirjastuse poolt kahe aasta eest välja antud originaali autoriteks on Austraalia, Kanada, USA, Lõuna-Aafrika, Saksamaa ja Inglismaa kutselised ja asjaarmastajad kõrgetasemelised astronoomid. Astronoomide puhul juba kord on nõnda, et nad kalduvad ka oma ala populariseerima ehk eesti keeli öeldes rahvapärastama. Ja seda tehes mitte laskma alla latti ehk mitte minnes kergemat ja labasemat teed. Kõnealuse raamatu tekstid on tõlkinud meie astronoomid Tartu observatooriumist Peeter Einasto, Indrek Kolka, Laurits Leedjärv ja Anti Tamm ning toimetanud kogenud Rein Veskimäe. Nii et tõlge on usaldusväärne ja ladus, mida saab ka oodata neilt, kes on jätkuvalt populariseerimas astronoomiat Eestis.

Eks astronoomia maailmatasemeline populariseerimine Eestis sai alguse Ernst Öpikust juba Eesti riigi algaastatel. See maailma tipptasemel ja ehmatavalt mitmekülgne teadlane ei väsinud pidamast loenguid asjaarmastajatele ega tutvustamast rahvale astronoomilise mõtte astronoomilisi mõõtmeid. Nii et Tõravere seltskonna tegevus on mõnes mõttes Öpiku jälgi pidi edasi rühkimine.

Selletaolist kõikehõlmavat ja üldarusaadavat ja usaldusväärset raamatut astronoomiast eesti keeles seni polnud. On ilmunud küll rida heatasemelisi raamatuid Universumist meie astronoomide kirjutatuna, kuid nende sihik on olnud siiski kitsam. Sümpaatsel moel on „Tähistaeva” sihikul asjaarmastaja ja eesmärk tekitada huvi tähistaeva ning selle toimimise vastu.

Raamatu kompositsioon lähtub kodust – kuuendik sellest on pühendatud päikesesüsteemile. Tähtede, galaktikate ja nüüdisaegse kosmoloogia osad on mahult pisemad, küll aga mitte sisult. Palju on juttu kosmose uurimisest. Sellest osast saab üsna tervikliku pidi sellest, kuidas inimene on tähistaevasse pürginud. Ja leiab siit uusi ja huvitavaid seoseid ning faktegi.

Raamat igavikku

Siinsete tekstide üks omaväärtus on selles, et autorid on suutnud näiliselt äraleierdatud materjali nõndaviisi organiseerida ja kokku kirjutada, et küllap leiab siit enda jaoks uusi paralleele ja võrdlusi nii asjatundja kui asjaarmastaja, kui palju ta tähistaeva kohta enne ka lugenud poleks.

Omaette väärib tähelepanu astronoomia ajaloo peatükk, kus huviline võib ette võtta köitva reisi iidsetest aegadest läbi araablaste kuni maailma nüüdisobservatooriumideni välja. Ja tulevikku veel lisaks. See on omamoodi sümptomaatiline, et astronoomid paigutavad ka peatüki tulevikust mineviku osa alla. Universum ongi selline, et pigem sisaldab selle minevik tulevikku kui tulevik minevikku.

Sest astronoomia puutub kokku igavikulisega. Ja see ongi õigustus nendele tohututele kulutustele, mida astronoomia hüvanguks tehakse – kõigi kosmoseteleskoopide, kosmoselaevade, observatooriumide, gravitatsioonikiirguse andurite, neutriinomõõtjate ja mille kõigeni välja.

Entsüklopeedia „Tähistaevas” juhatab meid selle igavikulise poole teele. Ja teeb seda reaalsel paberil, mitte virtuaalses ekraanitaguses maailmas. Ernst Öpik on ütelnud: „Mida annab meile arvuti? Sama tulemuse, ainult et suurema arvu numbritega pärast koma. Kuid astrofüüsikas ei saa me kõige sagedamini vastutada isegi kolmanda, vahel ka teise komakoha järgse numbri eest.”

Omamoodi esteetikat pakub raamatu pildistik. See moodustab ühe omaette seisava mõõtme ses tasapinnalises, kuid ometi mitmekihilises raamatus, mille süvatasandid on pildid, aja kulg ja teksti sisemine mõte.

Raamat päädib tähistaeva vaatlusele rakendatud tähistaeva entsüklopeediaga, mis sisaldab ohtraid pilte ja andmeid tähtkujude kohta nii põhja- kui lõunapoolkeral.

On siin sees ka kolm eesti meest – Ernst Öpik, kes esimesena tõestas, kust tulevad meteoorid ja Jaan Einasto ning Mihkel Jõeveer, kes esimesena tõestasid universumi kärjelaadse iseloomu.

Astronoomia pole sugugi elukauge nähtus, kuna just tema otsib elu universumist ja mõtleb sellele, mis meist saada võiks, ehk nagu Öpik ütles – mis on meie kosmiline saatus. Sellest „Tähistaevas” lõppkokkuvõttes kõnelebki.

„Kui otsustate hakata astronoomiks, kas amatöörina või elukutselisena, siis pole põhjust kahetseda. Te leiate hulga uusi sõpru, ja taevas on näha alati midagi uut. Millist teed ka ei valiks, leiate ikka, et see raamat on ülimalt väärtuslik,” ütleb oma eessõnas kuulus amatöörastronoom ja astronoomia kirglik populariseerija sir Patrick Moore.

„Astronoomia kuulub sarnaselt muusika ja kunstiga inimsaavutuste nende tippude hulka, mis tõstavad inimvaimu tavapärasest kõrgemale,” kirjutab Anglo-Austraalia observatooriumi peaastronoom Fred Watson, „võib-olla on see ainuke teadus, kus teadmisi hinnatakse põhimõtteliselt selle inspiratsiooni eest, mille nad tagavad nendest osasaajatele.”

On vahva, et eesti keeleski on nüüd veel üks võti, millega avaneb terve sissevaadete ja arusaamiste universum, mida astronoomiline kultuur pakub.

Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri