Katsejäneste elu muutub üha talutavamaks

23. Nov 2009

Kui Assisi Franciscus 13. sajandi alul frantsiskaanide ordu asutas, polnud sugugi haruldane, et loomi mitmesuguste süütegude eest kohtu alla anti. Mustade kasside avalik põletamine, et peletada külast või linnast haigusi, oli üsna tavaline ja mõistetav. 1220. aasta paiku pühitses Franciscus jõuluid, luues esimese teadaoleva kolmemõõtmelise jõululapsukese sünnistseeni, mis nüüdseks näiteks Itaalias või Hispaanias on muutunud tavapäraseks jõululaadakaubaks. Oma stseenis kasutas ta aga tõelisi loomi, asetades härja ja eesli vahele õlgedega täidetud söödaküna. Arvututes legendides, mis Itaalia esimeseks luuletajaks peetava pühaku kohta üles täheldatud, on ikka ja jälle märgitud hiljem pühakuks kuulutatud vagamehe erilist armastust loomade, eriti lindude vastu.

Tavaarusaam, et Vana Testamendi loomislugu sätestab, justkui oleks inimesele antud ülesanne paljuneda ja valitseda kogu maad, ei ole kogu tõde. Samas 1. Moosese raamatus järgneb jahvistlik loomislugu, mille kohaselt kästakse inimesel kõigest Eedeni aeda harida ning keelatakse süüa kindlast puust. Nõnda et siin jääb piisavalt tõlgendamisruumi, mida põhjendatakse inimesele omase aspektiivse mõtlemisega, mis seisneb terviku aspektide liitmises, terviku kirjeldamises aspekthaaval, ilma et nähtaks vaeva „koherentsete definitsioonidega või et eri aspektide kirjeldused sobiksid omadega kokku viisil, mida eeldab meie kaasaegne multilateraalne mõtlemine,” nagu selgitab Tartu ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika teadur Urmas Nõmmik.

Mõttetute kannatuste vältimine

Mõne aasta eest silmasin ühes Baseli teadusinstituudis teadetetahvlil kummalist üleskutset. Selles kuulutati, et hiirte arv instituudis on ületanud ma ei mäleta millise piiri. “Kasutage hiiri!” kõlas loosung. Ühel päeval rõivastati mind hoolikalt valgesse steriilsesse kostüümi ja viidi vaatama, kuidas hiire emakasse süstitakse manipuleeritud munarakk. Pilt oli meeldejääv. Aga mitte seetõttu, et nägin tehnilisi üksikasju. Vaid seetõttu, et esimese hiirega asi ebaõnnestus, ja seepeale käänas tehnik kopsti hiire kaela kahekorra ja viskas tema prügikorvi. Oligi üks hiir kasutatud.

Loomadel katsetamine on vältimatu ning väga viljakaks osutunud meetod, kus teadlased saavad ennustada, mis juhtuks, kui inimesega samasugune trikk tehtaks. Nii et loomkatsete mõttekust vaidlustada pole mõtet. Kuid on hea, et teadlased annavad endale üha enam aru, mida loomadega tegelikult tehakse. Vähemasti Euroopas on juurdumas õilis printsiip: loomadele ei tohi valmistada mõttetuid kannatusi. Sellest hoolimata tabatakse nii USAs kui ELis alatasa sulisid, kes müüvad varastatud koduloomi vaheltkaubitsejale, kes omakorda need valepassidega varustavad ja teadusasutustele müüvad.

Modernse teaduse tekkides katsetasid arstid oma meetodeid eelkõige inimeste kallal. Või õieti nende kallal, keda ei peetud inimesteks – olid need siis kurjategijad, vaimuhaiged või lihtsalt elu heidikud. Nii et esimene teaduse katsejänes oli inimene.

Valgustusajaks nimetatud epohh lubas inimestel vaid päid eemaldada. Katsetama hakati muude elajatega. Eelkõige koertega, keda oli mõnus pidada ja kes usalduslikult endale ligi lasksid. Kuulsamaid koeri on ju nobelist Pavlovi koer. Või kosmoseajastu koidiku Laika, kes esimese selgroogsena orbiidile saadeti ja seal ka kohe suri. Veel 1970. aastatel ulgusid Tartu ülikooli peahoone kõrval asuva Marksu majaks hüütud hoone keldris koerakarjad, keda arstid üht ja teist pidi lõikasid. Ülal kõneldi sotsialismi poliitökonoomiast, all aga piinlesid koerad.

Veel paarikümne aasta eest kaitsesid etoloogid ehk loomade käitumise uurijad seisukohta, et loomad on loomad ja neil pole mingit asja tunnetega nagu kurbus, rõõm, kaastunne, rääkimata siis soovist kaaslasi abistada või hukkunud sõpru taga leinata. Vastukaaluna Konrad Lorenzi kohati lausa inimlikuks muudetud loomadega nähti loomades vaid üht looduse veskikivi, mille ülesandeks oli siia maailma jahvatada inimene. Lorenz tegi koostööd natsidega, ja natside suhtumine loomadesse oli üks ning selge: hundikoerad on aarialased ja juudid ei tohi neid ega ka mingeid teisi koduloomi pidada, sest nad ei armasta neid, vaid piinavad. Loomadega katsetamist piirati ja ajalehtedes ilmus koguni karikatuure Hermann Göringist, keda laboriloomad hitlerliku käpatõstega tervitavad.

Äädikakärbse eetika

Kui veel viie aasta eest häbeneti tõsiteaduslikes ajakirjades kõnelda loomade tunnetest, siis nüüd on see muutunud vaata et vältimatuks. Läbimurde üheks põhjustajaks on olnud suurimad maismaaimetajad elevandid. Kelle pealt on järeldatud kaastunde, sõbravaimu ja muude siiani vaid inimesele omistatud tunnete olemasolu.

Paljudes maades on keelatud katsetamine suurte primaatide peal. Mudelloomadeks on küll jäänud rotid, hiired, sebrakalad, aga ka kodusead ja küülikud. Kuid üha enam katsetatakse nii ravimite kui mürkainete toimet sellistel mudelorganismidel nagu pagaripärm, algloomad, vesikirbud või siis koguni geenitehnoloogiaga muundatud bakterid. Selgrootute organismide kasutamine näiteks nanoosakeste mürgisuse hindamisel võimaldab täita teadusmaailmas tunnustatud nn 3R-strateegiat. 3R-strateegia (reduction, replacement, refinement – vähendamine, asendamine, peenetundelisus) on Euroopa Liidu prioriteetne strateegiline suund loomkatsete vähendamiseks nii teadus- kui ka õigusaktidega sätestatud uuringuis ning on eriti aktuaalne seoses kemikaalide tootmist ja testimist reguleeriva nn REACH direktiiviga.

Äädikakärbes on äärmuslik katseloom, kes on teaduse mõttemaailma kardinaalselt muutnud. Kui Thomas Hunt Morgan ülemöödunud sajandi alul oma punasilmse kangelase avastas, vallandas see geneetilise revolutsiooni. Äädikakärbse peal mõisteti, mis asi see geen ikkagi on. Kärbseke muutus isegi poliitiliseks figuuriks, kui Stalin sõja järel sajatas, et kui inimesed kangelaslikult rinnetel võitlesid, siis uurisid mingid kapitalistlikud degenerandid vaid kärbseid.

Tänu sellele kärbsekesele, mida maailma laborites kasvatatakse triljoneid, saadi näiteks teada, kuidas keha kasvab. Kärbse hox geenid, mis kasvu reguleerivad, leiduvad meist igaühes. Äädikakärbes õpetas meid mõistma, kui sarnane tegelikult inimene temale on. Elevante või mägigorillasid uurida on siiski vaevarikas ja ohtlik. Kuid äädikakärbes on ohutu loomake. Temaga võib teha mistahes trikke. Kartmata, et loomaõiguste aktivistid pahaks paneks. Kuigi seda, kas äädikakärbes tunneb valu, ei oska kindlalt keegi ütelda. Seni, kuini ei oska, öeldakse, et ei tunne.

„Eetika aineks on väärtused, ta pühendub oluliste sisemiste väärtuste propageerimisele. Kuidas kloonida inimest, on teaduslik ja tehniline küsimus; kas see on õige või vale – see on eetiline probleem,” ütleb Tartu ülikooli professor onkoloog Hele Everaus.

„Tänapäeva bioeetikat iseloomustab see, et ta toitub ja omakorda tekitab uusi diskussioone indiviidide ja ühiskonna konfliktist,” ütleb vandeadvokaat Ants Nõmper. Neid konflikte võib jaga kaheks: esiteks need, kus inimene sooviks midagi ühiskonnalt – näiteks aktiivset panust selleks, et saabuks isiklik õitseng või saavutatakse autonoomia. Ja teiseks on vastupidiselt esimesele olukord, kus inimene sooviks, et ta rahule jäetaks – inimene soovib ise otsustada, kuid riik mingitel põhjustel ei luba.

Suhtumine loomadel katsetamisse jääb paratamatult aspektiivseks – siin ei saa midagi kindlat määratleda või loodusseadusena paika panna. Katseloomadest teadus ei pääse, kuid lõpuks peab ravimid ikka inimene enda peal katsetama. Kuid kui loomad oskaksid lugeda, läheks inimese elu küll raskeks. Seni saab ikka kassile ka vahelduseks koeratoitu anda.

Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri