Maailm lõpeb meie peades

8. Jul 2010

Millegipärast on mulle ikka meeldinud Ukraina muinasjutud. Üks sihuke, mis meelde jäänud, pajatab tibupojast, kes ühel hullul päeval tormas kuuri ema juurde, piiksudes paanikas: „Taevas kukub pähe!” Piilus siis kanaema läbi ukse õue ja mida ta nägi: vihma oli hakanud sadama. Tibupoeg ei olnud oma elu sees veel vihma näinud.

See muinasjutt tuli meelde, kui mult paluti kirjutada maailmalõpust aastal 2012, 21. detsember. Kes viitsib toksida Googlisse 2012 ja sinna sukelduda, see varugu enda elule juurde sada eluaastat ja otsigu üles mõni arvutiasjatundja, kes teie rikutud programmide asemel uued paneb.

Sedapuhku on maailmalõpp kindel mis kindel, sest maiade kalender saab otsa. Ja maa magnetväli muudab polaarsust ning päike muutub eriti aktiivseks. Et maiad on juba ammu maamunalt kadunud ühestükkis oma kalendriga, see lõputajaid ei häiri. Igasugu sambaid, olgu siis vabaduse või energia omi, on võimalik ümber lükata, aga on maamunal üks asi, mida ümber lükata ei anna kuidagimoodi mitte ja see on inimese lollus. Seepärast pakun maailmalõpu kuulutaja tähistamiseks välja uue eestikeelse sõna „lõputaja”, mida pean eriti sobilikuks, kuna riimub sõnaga „liputaja” ning seda mitte ainult keelekõlalises mõttes.

Maailmalõppu on kuulutatud välja mitte ainult Vanas Testamendis, vaid ka sellele eelnenud aegadel. Küsimus, mis mulle huvi pakub on: millal kuulutati maailmalõpp välja esimest korda? Kui see vastatud, siis teame, millal täpselt sai alguse inimene, kes hiljem andis endale uhke nime Homo sapiens ehk mõtlev inimene. Sest kindel on üks: mitte ükski elusolend peale inimese maailmalõppu ei kuuluta. Või olete kohanud mõnda kassi, koera ehk kaamelit, kes kaevaks endale varjendi, et maailmalõppu üle elada? Just nimelt neid aga kuuldavasti näiteks raharikka Šveitsi kaljudesse raharikkad isandad teha lasevad. Eriti arukas tegu: tulemas on maailmalõpp, ja siis kaevata endale sügav auk, kus … mida siis teha? Maailmalõpp üle elada või mis?

Maa on oma tagasihoidliku nelja ja poole miljardi aasta jooksul kohanud tõepoolest õige mitmeid hetki, mida inimene oleks võinud maailmalõpuks pidada. Kuid kõik need on vaid soodustanud seda, et me saaksime praegu istuda sooja Päikese all ja vahtida, nina püsti, üle taeva kulgevaid pilvekesi. Üks sihuke kosmiline kokkupõrge viis Alg-Maa küljest koguni nii suure tüki, et saime endale armsa Kuu. Teised sihukesed kokkupõrked on aeg-ajalt pühkinud minema suure hulga mitte ainult elusolendeid, vaid terveid liike. 250 miljoni aasta eest kadus hiidplahvatuse läbi igast sajast liigist 95. Meie jaoks olulisim kokkupõrge toimus 65 miljoni aasta eest, saatis hukatusse dinosaurused ja andis imetajatele võimalusi end arendada kuni meieni välja.

Nii et lokaalsetel maailmalõppudel pole siiani olnud meie jaoks häda midagi. Häda aga on alles tulemas. Reisikorraldajad, viieeurosed, lasteaiamaksud, digitelevisoon või kuluhüvitised on selle kõrval naljaasi. Kui mõni ka ei usu, et inimene suudab anda olulise panuse kliima soojenemisse, siis ei saa ometi silmi sulgeda praegu toimuva elurikkuse kao ees. Ning sellegi ees, et siin on põhitegija just inimene, kes selle elumaailma lõpu on käivitanud.

On viimane aeg hakata õppima eelmistest lokaalsetest maailmalõppudest. 65 miljoni aasta eest jäid näiteks ellu nüüdispardi esivanem ja nüüdisinimese esivanem. Tuleb neilt küsida, kuidas see õnnestus. Kuid 30 00 aasta eest ei pidanud kliimamuutusele vastu meie hõimlane neandertallane. Tuleb talt küsida, et mis siis viga oli. Siiski ei lahkunud neandertallane jälgi jätmata – vähemasti eurooplased kannavad tema geene vapralt edasi. Sealhulgas Svante Pääbo, kes selle kurva asja välja uuris.

Üks maailmalõppudest pidi kätte jõudma 1994. aasta juulis. Sel oli vähemasti mingigi loogiline tagamaa. Nimelt paiskus siis Jupiterile komeet Shoemaker-Levy 9. Kuid selgus, et enne Jupiteri pinnale jõudmist rebiti komeet laiali vähemasti kahekümneks tükiks. Astronoomidele oli lõputajate kuulutatud globaalne lõpp aga ühe maailma algus. Esimest koda õnnestus näha, kuidas kaks taevakeha omavahel kokku põrkavad – ja sealjuures ohutust kaugusest.

Päike aga muutub eriti aktiivseks iga 11 aasta järel ning 2012 ennustab NASA täiesti tavapäraseks aktiivsuspurskeks. Muidugi suureneb päikesetuul, virmalised ja sidehäired Maal, kuid neid on juhtunud ennegi. Ja Maa magnetväli on muutnud ja muudab oma polaarsust ikka, viimati 750 000 aasta eest.

Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri