Õueonu päevaraamat

16. Nov 2011

7. november

Õueonu läheb õue ja mis ta näeb – vesirott on oma urust välja ajanud kolm roosat püramiidikest. Needsamad püramiidikesed, mille Õueonu üleeile nii vaevarohkelt vesiroti käiku sokutas. Võttis ikka vaeva, et kõik käigud üles leida, et sinna siis mürgiannused poetada. Ja mis sa ütled. Selgub, et vesirott on lisaks uskumatule töökusele veel tark kah. Õueonu ohkab ja peaaegu lepib selle näiliselt paratamatu tõsiasjaga, et ei möödu enam kaua aega, kui tuleb kukkuda maa alla, vesiroti poolt kaevatud käikude rägastikku.

Seepeale kasutab Õueonu viimast allesjäänud aega, võtab murureha ja asub kastanilehti kokku riisuma. Huvitav, mõtleb ta, kollaseid kastanilehti on ikka palju kergem kokku riisuda, kui rohelisi. Ta ei oskagi välja mõelda, kas tuleb selline erinevus värvist või sellest, et ühed on maa peal, teised puu otsas.

8. november

Emakass on varahommikul tassinud vaibale Õueonu voodi ees sügise esimese hiire korjuse. Kuid ega siis esimene hiir too veel sügist.

9. november

Kell heliseb. Huvitav, mis on kell? Ei tea ega saagi teada. Pole ju võimalik vastata täpselt küsimusele, mis on kell. Sest siis on see ju hoopis midagi muud. Nii nagu pole ka võimalik täpselt vastata küsimusele, kus ma olen. Jah, kus ma siis olen – kas seal, kus pea, kus jalg, kus kõht, kus naba? Hullem veel – pole ka võimalik vastata, palju ma kaalun. Sest igal hetkel kaalun ju hoopis midagi muud!

11. november

Czesƚav Miƚosz tõdeb: „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult huvitav ja lõbus.” Õuel on praegu lõbu laialt. Nimelt ei toimu seal mitte midagi. Huvitav, miks küll?

12. november

Loen reklaambukletist, et nüüd on välja nuputatud nutipotid. Sihukeses potis kasvavat taime ei pea kastma, väetama ega muul viisil hoolitsema, lubatakse. Kogu hoole võtavad enda kanda potis olevad sensorid, mikroprotsessor ja spetsiaalne tarkvara. Pole küll öeldud, kas ka taime vaatamise hoole võtab enda kanda mõni sensor. Huvitav on ette kujutada, et läheb aga kaua või vähe, ja ongi meil olemas nutiõued. Mida ei pea mingil viisil hoolitsema. Kus kõik teeb ära automaatika, robootika ja arvutusmatemaatika.

Kuid kas selline nutiaed ei ole juba ammust aega olemas olnud? Põlismets sel nimeks.

Ja siis veel natuke ning on platsis nutibeebid. Kelle eest ei pea mingilgi kombel hoolt kandma.

16. november

Õu on segaduses. On soe, justkui toimuks lokaalne soojenemine. Globaalse soojenemise kohta on niikuinii liiga palju vaidlusi, kuid lokaalset saab õu üsna täpselt mõõta. Õitseb mõni üksik saialill. Vesirotid naudivad külmumata maad. Kastan langetab austusest selge sinise taeva vastu oma viimase lehe. Mis tunne võib olla langenud lehel. „Eluvõime ei väljendu mitte ainult visaduses, vaid ka valmisolekus kõike otsast alata.” Francis Scott Fitzgerald, Ameerika Jazz Age kirjanik, teadis seda täpselt.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri