Ettevaatust, härra president, – demokraatia kriis!

24. Jan 2012

Soe soovitus:

Demokraatliku kapitalismi kriisid. Vikerkaar 12,2011

Wolfgang Streeck, Max Planci Ühiskonnauurimise Instituudi direktor, Kölni ülikooli sotsioloogiaprofessor.

Eesti kodanikku on juba mõnda aega hurjutatud, et ta justkui ei peaks enam lugu oma riigist. Küll on seda teinud mõni minister, küll peaminister, küll parlamendi spiiker, küll tagatipuks ka president – nii uusaastasöögi alla kui peale. Kuid kas kodanik on tõepoolest nii loll, pime, kurt ja vastaline, kui võimukandjatele näib tunduvat?

Ega ikka ei ole küll. Asi tundub kalduvat vastupidises suunas. Kui kodanik tunnetab, et tal on üha vähem valikut, et riigiasutused või firmad pigistavad ta lihtsalt nurka, mida siis talt ikka tahta. Tõmmata lesta või vinnutada vihakest.

Poes ei jää kaupu vähemaks, küll aga valikuvõimalusi oma elu korraldamiseks. Kes ei usu oma silmi ja kõhtu, see lugegu Saksa sotsioloogi Wolfgang Streecki artiklit, mille tõlge ilmus detsembrikuu Vikerkaares.

Püüan siinkohal seda lühidalt kokku võtta. Streeck arvab nõnda nagu kursiivis kokku võetud.

Kriisid pole enam ajutised kõrvelekalded tavaliselt hästilõimunud süsteemi püsiolekust.

Toimub demokraatliku kapitalismi ümberkujunemine. Seda esindab kriiside rodu.

Praegu tuleb kaitsta demokraatiat ennast vabade turgude nimel tehtavate kitsenduste eest. Keskpangad on ise ennast osanud kindlalt kaitsta valijaskonna surve eest.

Religiooniks on olnud: tõeline õiglus on turuõiglus – standardse majandusteooria liberaalne utoopia. Kapitalistlik poliitika on andnud oma parima, juhtimaks meid välja korrumpeerunud demokraatliku oportunismi kõrbest isereguleeruvate turgude tõotatud maale. Kuid majanduskasv hakkas aeglustuma. Mida selle vastu tehti? Streeck toob kolm vastumeetmete staadiumit.

1. Inflatsioon.

2. Selle taandudes hakkas kasvama riigivõlg. Mil hakati kasutati veel tootmata ressursse.

2. Seejärel avanesid kodanikele seninägematud võimalused võlgade võtmiseks, ja riigivõlg asendus eravõlgadega.

Nn finantsteenuste pealt saadi tohutut kasumit. Algas vägikaikavedu globaalsete finantsinvestorite ja suveräänsete riikide vahel.

Sotsiaalse ja majandusliku stabiilsuse vaheline püsiv leppimus on kapitalistlikes demokraatiates utoopiline projekt. Kriis siirdati uutele areenidele, kus avaldus uuel kujul. Riigi võlg kanditi kodanike võlgadeks, kes olukorras, kus riik tõmbab oma funktsioone kukku, peab ise hakkama saama.

Sai võimalikuks avalikkuse šantažeerimine, mida kapital osavasti ära kasutas. Demokraatia on praegu sama suures ohus kui majandus. Või suuremas. Turud on hakanud dikteerima seda, mida väidetavalt veel demokraatlikud ja suveräänsed riigid oma kodanike heaks teha saavad.

Kodanikud näevad valitsusi kui agente, kes ei tegutse mitte nende eneste huvides, vaid teenivad teisi riike või rahvusvahelisi organisatsioon nagu IMF või EL.

Siit range kasinuskava.

Meil on valimised, kus valijal tegelikult valikut ei ole. Propageeritakse pimedat nõustumist finantsinvestoritega. See maailm on jabur, kus riikidele määratakse finantsinstitutsioonide poolt reitinguid.

Mida siis teha? Tuua häired valguse kätte ja teha kindlaks ajaloolised järjepidevused. Ning olla meelekindel, kui võimurid sind selle eest läbi sõimavad.

Kuid tahad või ei taha, majanduslik võim üha muutub poliitiliseks võimuks, kodanikud jäetakse ilma demokraatlikest kaitsemehhanismidest ja suutlikkusest suruda peale oma nõudmisi.

Mingid poliitilised moraalilugemised selle vastu nüüd küll ei aita.

Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri