Õueonu päevaraamat. Veebruar

7. Feb 2012

1. veebruar

Kui me kuulutame, et absoluutset tõde ei ole olemas, kas see on siis absoluutne tõde?

Hästi, absoluutset tõde ei ole olemas. Aga kas on olemas absoluutset valet?

Õueonu on mõistnud, et teda süüdistatakse tolerantsuse puudumises. Temale nimelt ei meeldi, et mõni tüüp talle hinge sülitab. Ja vahel ütleb isegi välja, et ei meeldi. See aga tähendab, et ta ei ole tolerantne. Kuid kas õu on teie arvates tolerantne?

Kas õu saab olla absoluutselt tolerantne? Õueonu arvab, et absoluutselt tolerantne õu sureb kohe välja, sellest saab kui mitte just Kunstiakadeemia ehitusplats, siis vähemasti selle maa alune parkla.

2. veebruar

Õueonu loeb teadusuudist: äädikakärbsed vahivad taevasse, et kursil püsida. Sellest ta järeldab, et taevas on äädikakärbsele vajalik nagu, ütleme, õhk. Õhku vajab äädikakärbes, et hingata ja et lennata. Lendamiseks sobivad vähem või rohkem kõik gaasid, hingamiseks aga ainult hapnik.

Hapnik on ainus asi siin ilma peal, mida enamjuhul ei osteta ega müüda ja millele hingamise tarbeks ei ole hinnasilti peale löödud. Õu saab hapniku poolest vaevalt ots otsaga kokku. Ta valmistab elu jooksul Päikese energiast ja süsihappegaasist sama palju hapnikku, kui kulutab peale surma oma taimede lahti lammutamiseks.

Inimene teeb üha enam kohvimasinaid ja autosid. Ta teeb õuedele üha enam kohti joomise kuure ja ilusaid siledaid rohuvabasid parklaid. Nõnda saab õu teha üha vähem hapnikku ja ainus, millele Õueonu saab loota, on see jube ja kole radioaktiivsus. Maa seest ja ülalt taevast tulev radioaktiivsus lammutab lahti vee molekuli ja hopsti! hüppab sellest välja hapnik!

Oh lahe ja hea, saab hinge tõmmata.

3. veebruar

Õueonu toa ja õue vahel, otse varjualuse posti küljes on termomeeter. Termomeeter on riist, mille ülesandeks on mõõta temperatuuri. Üksi temperatuur pole termomeetri jaoks küllalt soe või külm, mõnus või vastik. Kuid termomeetril, nii imelik kui see ka ei tunduks, on siiski teatav empaatiavõime. Õueonule on sattunud sõbralik termomeeter. Kui õues on kole külm, näitab see mõni kraad soojemat ilma. Ja kui on jube palav, siis jälle näitab veidi-veidi jahedamat.

Selliseid tarbijasõbralikke termomeetrid teha võiks olla hea äriidee, mõtleb Õueonu ja läheb ja paneb saunaahju alla tule põlema. Ja võtab toas tule üles. Paneb tule alla ja võtab tule üles. Termomeeter aga muudkui mõõtku, see on tema asi, mida ta siin mõõdab.

6. veebruar

Õuel tuleb otsida mitte ainult seda, mis on olemas, vaid ka seda, mida ei ole olemas. Mis ei ole avaldunud, mis on varjatud. Noh, on ju kosmoloogide jaoks olemas selline asi nagu tume mateeria ja koguni selline asi nagu tume energia. Ja need kaks moodustavad nende sõnul kogu universumist vähemalt 96 protsenti. Kujutage ette – me tunnetame vaid nelja sajandikku võimalikust maast ja ilmast. Nojahh, aga miks ei võiks me arvata, et tunnetame vaid nelja sajandikku oma lähedastest – rehkendamata siis kaugemaid tegelasi. Ja miks ei võiks me arvata, et varjatud õu, tume õu on isegi suurem kui nähtav ja tajutav õu? Eesti ökoloogid tulid hiljuti selle peale, et mõõta mitte ainul elurikkust, seda, kui palju liike õuel elab, vaid ka puuduvat elurikkust. Nad nimetasid selle tumedaks elurikkuseks.

Nõnda siis pakuvad meie ökoloogid välja uurida seda, mida ei ole, ehk siis omamoodi vaakumit liikide koosluses. Nii nagu vaakumist lipsavad välja virtuaalsed osakesed, mida on suudetud täiesti reaalselt mõõta, nõnda pakuvad Meelis Pärtel, Martin Zobel Meelis Pärtel ja Robert Szava-Kovats mõõta virtuaalseid liike.

Tõepoolest, kõlab uhkelt – mõõta üle tume õu, virtuaalne õu. Eriti viljaks mõte veebruaris, mil vähesed taimed kannavad vilju ja vähesed loomad on vilja kallal.

Võibolla tuleb nautidagi pigem tumedat õue kui seda heledat, Õueonule nähtavat?

7. veebruar

Õueonu sai kallimalt kingiks kalendri. Pisikese, Rooma linna vaadetega. Iga kuu jaoks üks vaade ja puha. See kalender Õueonule meeldib. Tuleb jaanuar, ja on Colosseum, saabub veebruar, ja on käes Piazza Navona. Selge see, veebruar on palju lühem kui jaanuar, sinna juba Colosseum ei mahu. Tuleviku ennustamine on kahtlane asi, aga Õueonu siiski püüab ja ennustab, et mais tulevad kätte Hispaania trepid. Eks siis näis, kas ennustus täitub.

Nii et kõik on vahva, on ainult üks häda.

Kalendrikesel on taga magnet. Ja see tähendab, et tuleb leida üks magneetik, mille külge see kalender klõpsti! kinni hüppaks. Ühesõnaga – rauast värki on vaja. Kui väga Õueonu ka ei otsiks, tema ei leia ühtki rauast asja. Õuel muidugi oleks, labidas ja reha näiteks, aga kuidas sa reha külge talvel ikka kalendri pistad. Võibolla mais, Hispaania treppide aegu.

Köögis oleks ka, köögis ju külmkappi selle järgi ära tuntaksegi, et see on asi, millel on palju magnetklõpskaid küljes ja sihukeste magnetklõpskate tagant saab süüa. Seda õpetatakse nüüd juba lasteaiaeelikutele. Lapsed on tänapäeval targad. Saavad oma tarkuse suisa külmkapipiimaga kätte.

Aga külmkapi peale ei saa Rooma kalendrit klõpsata, seal on Einsteini valemitega klõpsak ees. Einstein pidi Saksamaalt Adolfi eest vehkat tegema, aga Rooma Veneetsia platsi kirjutusmasina ehitas Benito, kes oli kuuldavasti Adolfi sõber.

Nii et kalender on väike, aga häda on suur. Kus aga häda kõige suurem, seal abi. Hakkab Õueonu augurauaga elektriarvesse auke tegema, et seda tulevastele kontrollipõlvedele kausta köita, ja kalender klõpsti! auguraua külge kinni! Rauast, sunnik, ainus rauast asi siinpool õue.

Klõpsab õueonu auke oma arvetesse, ja näeb: Rooma, Piazza Navona. Inimesed jalutavad, tundub et rahulikult, tundub et õnnelikult. Ei mingeid elektriarveid. Päike paistab, uhked majad heidavad varje, purskkaev purskab. Ei mingit Berlusconit, ei mingit Eesti Energiat. Magneetiline idüll.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri