Maailmalõpu arhitektuur

21. Dec 2012

Maailmalõpu arhitektuur

Tiit Kändler

Ettekanne Arhitektide Liidu aastalõpuseminaril

20. detsembril 2012

Energia avastuskeskuses

Maailmalõpp. Kui ma selle üle mõtlen, siis meenub üks vahva kõne eesti raamatu 300. aastapäevalt 1938. aastal. Väga pidulik üritus, Tartu Ülikooli aulas. Riigimehed kõik kohal ja kultuurimehed ja kirjanaised ja akadeemikud ja keemikud. Kõik kõnelevad pikalt ja laialt sellest, kui tark on Eesti, kui vana ja hea on tema raamat. Oskar Luts istub kusagil saalinurgas, veidi kössis, ja ootab oma korda. Ta ei tahaks minna kõnelema, kuid sunnitakse. Olgu siis peale. Lonksab veidi põuekast ja läheb. Läheb pidulikku pukki. Paus. Võtab taskust raamatu. Peab kõne. „Raamat. Raamat. Raamat. Ja veelkord raamat.“ Läheb istub tagasi. Ovatsioonid.

Nõnda võiks teha praegugi, kuid mina pole Luts ja maailmalõpp pole ainult Eesti asi.

Maailmalõpp. Maailmalõpp. Maailmalõpp.

Esiteks

Ma nägin hulga aja eest und, mida ei unusta küllap eales. Tegelikult ei olnudki see uni. Ma ekslesin kodulinnas ja avastasin äkitselt ühe uue hoone, mida enne polnud seal näinud. Trepp viis alla ja eks siis minagi teise inimeste seas. All keldrites aga eksisin labürintide urgastikku, kui kuidagi alal maa peale sattusin, oli kõik teisiti. Koht oli kindlasti Peterburi, mingi imelikud sõiduriistad, mingi kummaline arhitektuur, veidrad rõivad. Püüdsin meeleheitlikult teada saada, mis päev on, kuni nägin ühelt valgustabloolt aastaarvu 25732. Jah, ma ei saanud kindel olla, kas see on just aastaarv, kelleltki polnud küsida ka, hakkas hirm, põgenesin maa alal tagasi, ekslesin, ja väljusin Peterburist aastal 1918. Suured tumedad Peterburi majad kanalite ääres, ühes nurgas väike aiake, selles maja, aga majast tuli välja tillukene Lenin. Vaikis. Põgenesin taas, sukeldusin maa all, püüdsin ikka ja jälle tagasi saada oma endisesse, kodusesse, turvalisse aastasse, kodulinna, aga kuidagi ei õnnestunud.

See ei olnudki nii väga uni. Maailm lõpeb pidevalt, ja meie püüame püüda, käes hoida seda lõpueelset maailmatükikest. Väljuda õigel aastal. Lootuses, et aasaarv, mis kalendril kirjas ei ole vandenõu tulemus, vaid ikka õige värk.

Kujutleme ette, et kõik Maal elevad inimesed ärkavad ühel heal hommikul üles ja hakkavad üksteisele oma öist, eredat, kirgast, kohutavat ja meeldejäänud unenägu pajatama. Ja mida edasi, seda enam nad taipavad, et kõik inimesed – albaanlased ja somaallased, baškiirid ja setud, juudid ja sakslased – on näinud täpselt ühte ja sama unenägu.

Kas see on maailmalõpp? Kahtlemata on. Unenäod kokku kootud jupikestest, mis on ühised kõigile rahvastele, kultuuridele, vaid viis, kuidas üks jupp teise külge õmmeldakse, see viis varieerub mööda rahvaid.

Teiseks

Kreeklased olid enne võlakriisi suured demokraadid – sest neil oli hea olla demokraadid, kuna tööd tegid Ateenas orjad – ja hea oli olla suured filosoofid – selsamal põhjusel. Üks põhilisi küsimusi, millele neil tuli vastata, oli: miks Maa alla ei kuku?

Ja nad vastasid kreekapäraselt: maa ei kuku alla, sest ta on juba alla kukkunud. Sama küsimuse esitasid enestele praktilised roomlased. Ja nemad vastasid ka praktiliselt – Maa ei kuku alla, sest sellel küsimusel ei ole mingit mõtet.

Minu ettekande tees on lihtne ja selge. Kreekalik. Maailm on juba ammuilma lõppenud. Maailmalõpp on juba toimunud ja sellepärast ei ole maailmalõpust mõtet rääkida. Maailmalõpp on toimunud, tuleb osata vaid seda näha.

See maja, kus me praegu oleme, ehitati Tallinna Elektrijaama jaoks gaasivabriku maa peale aastaks 1913. Seda köeti kivisöega ja turbaga ja puudega ja 1979. aastal polnud enam siit elektrit vaja. Hakati linnale sooja vett tegema. Siis taheti siia sisse panna mingi autofirma, aga kuidagi õnnestus ka minu isa Elmar Kändleri pingutustega aastal 1993 luua Energiamuuseum.

Nüüdseks on sellest saanud Energia Avastuskeskus

Üks maailmalõpp teise otsa, eks ole.

Inimene vajab maailmalõppu, muidu ei saa ta olla inimene.

UFOd on kahlemata olemas, selle üle ei maksa vaielda. Nad on meie peades. Maailmalõpp on kahtlemata olemas ja juba ammuilma toimunud, ka selle üle ei maksa vaielda.

Kalevipoeg võttis ette – või saadeti ta vägisi? – teekonna maailma otsa, maailmalõppu otsima. Lennart Meri otsis maailma lõppu. Vene muinasjutus kästakse inimesele: inimene mine-sinna-ei-tea-kuhu, tooma seda-ei-tea-mida.

Kolmandaks

See käsk on teaduse määratlus. Ei-tea-kuhu-ei-tea-mida. Teadus otsib maailmalõppu, on seda alati otsinud. Sest mida muud kui maailma alguse, Suure Paugu teoreetilise visiooniga saavutada ei taheta, kui et näha maailma lõppu.

Füüsikud otsivad üht ja ainsat valemit, millesse kokku väänata kogu maailm, mis kirjeldaks kogu maailma mineviku, seletaks ära oleviku ja ütleks tagatipuks, mis saab tulevikus. Suur Ühendteooria on selle nimeks. Kuid ikkagi ei ole miskit klappinud, midagi väga väikest on puudu jäänud. Einstein lisas oma võrrandile, mis kogu Universumi ära pidi kirjeldama, ühe liikme, mille kohta ta ei osanud midagi muud ütelda, kui et see peab olema, et kõik lapiks. See kosmoloogiline konstant klapitabki. Olenevalt selle väärtusest meie Universum mis nüüdsete arusaamade kohaselt paukus laiali 13,7 miljardi aasta eest, ja olenevalt kosmoloogilisest konstandist on kas kogu aeg ühesugune või siis tõmbub kokku või siis hoopis paisub laiali. Praegu arvatakse, et paisub laiali ja kiirenevalt. Ja selle arvamuse kinnituseks anti supernoovade mõõtmisest kiireneva paisumise tõestanud teadlastele ka 2011. aasta Nobeli preemia.

Füüsikutel pole veel õnnestunud suruda ühte valemisse gravitatsiooni kolme teise vastastikmõjuga, mis on elektromagnetiline, nõrk ja tugev vastastikmõju. Kolme viimast seob standardteooriaks nimetatav mõttemäng.

Põhiküsimus on aga selles, et kui sümmeetriline on maailm. Meil on parem ja vasak käsi, ja need ei ole sümmeetrilised. Nõnda on kõik elusolendid ehitatud ühtpidi kiraalsusega ehk käelisusega molekulidest. Juba lugu, aga maailm on ehitatud vaid ainest, antiainet küll õnnestub inimesel tekitada, kuid tavaainega see kohtudes plahvatab energia laiali ehk annihileerub. Miks on nõnda, kui Suure Paugu ajal oli nii ainet kui antiainet ühepalju, siis jäi üks neist peale, pole teada.

Füüsikavalemid on sümmeetrilised aja peegeldamise suhtes. Tass ei lähe terveks, aeg justkui pole elus pöörduv, aga paberil on, pole mingit vahet mineviku ja tuleviku vahel. Olevik on eriline, ent seda peaaegu et ei olegi.

Neljandaks

Kristuse sünd või prohvet Mohammedi sünd olid selgelt maailmalõpud. Lõppes üks maailm ja algas teine.

Arhitektuur selliseid maailmalõppe kajastas, ja minu nähtutest parimini Milano katedraal maailmalõpule järgneva kaubandusmöllu ja tööstushulluse keskel, veel paremini Istanbuli Hagia Sophia oma selget joonte ja kõnelevate mahtude käsiraamatuliku tekstiga. Ning muidugi Osmanite mošeed, mida Istanbulis on rohkem kui Tallinnas kilusid.

Maailmalõpu arhitektuuri algeid, ent see-eest äärmiselt õnnestunud algeid on Tallinnas leida. Maailmalõpu arhitektuur peab oma isekuses tähtsaks iseennast keskendumas maailmalõpule – inimesed ja kodanikud, lapsed ja lapselapsed, müüjad ja ostjad, isegi mitte rentnikud ja omanikud ei ole sellisele arhitektuurile oluline, täpsemini, neil ei ole maailmalõpu arhitektuuri jaoks mingit mõtet. Maailm on juba alla kukkunud, maailm on lõppenud ja pole mõtet küsida, kelle jaoks maja on ehitatud.

Nõnda satubki informeerimatu inimene Viru keskuse peakohal ähvardava kantpealise toru all pori ja läga, bossi ja auto, takso ja trolli, vihma ja lume, sopa ja lobjaka keerisesse, mis kannab ta leti ette, kust parema väljapääsu puudumisel tuleb lunastada lõhnav õnnistus petlikku maalimalõpu järgsesse tulevikku.

Nõnda ronibki Solarise lihtsameelne klient maa-aluse koopa kaudu, mida parema puudumisel kasutavad ajutise koduna marutõves mutid ja katkuhaiged rotid, üles viimasele rõdule, et sealt hinge kinni pidades näha kokkukiilutud maailmalõpumeelse rahvahulga vaimustust etenduse üle, millise eest maailmalõpueelne Osmani sultan Mehmet II või Rooma Jeruusalemma asehaldur Pontius Pilatus oleks kas lihtsalt pea maha raiunud või vähemasti ristile naelutanud.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama.

Maailmalõpu järel pole mõtet halada, et oma õpitud oskusega söögiraha teenida ei suuda. Parandatagu ajanäitajaid.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,“ kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson“, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab Oma luuletuskogus „Ungari kirsid“ tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega ots aja sõnas: „Et lõbus oleks!“

Maailmalõpp on alati lõbus. Või vähemalt peaks olema.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri