Võltsitud vesi

29. Jul 2005

Võltsitakse seda, mis väärib võltsimist. Võltsitakse väärtpabereid ja raha, olulisi dokumente ja tunnistusi. Võltsitakse kulda, võltsitakse isegi mulda.
Kuid kas võltsitakse ka eluks olulise vajalikkusega vett? Kui vesi on kaup, mis tõeliselt maksab, ja seda on see ka Eestis juba mõnda ega, siis tasub seda ka võltsida. Kui palju on allikavee pudelis poe riiulil vett, mis võetud allikast?

Kuid võltsitud on mitte ainult vett ennast, vaid ka vee omadusi. Vedelikud on üldse füüsikaliselt raskemini kirjeldatavad kui tahkised või gaasid. Vesi on ses osas vedelike kroon. See on kui korra ja kaose maapealne sümbioos, sisaldades endas sõltuvalt temperatuurist ja rõhust jälgi nii jääst kui veest kui aurust. Sestap siis on vesi õige soodne aine üheks korralikuks teaduslikuks blufiks. Kõige tuntumad neist on bluffidest on 1960.–1970. aastatel toimunud buum nn aktiivse ehk polüvee osas, mis justkui moodustunuks peende kapillaari pandud veesambast kõrgemale. Ja teine on seotud vee mäluga. Vesi nimelt mäletavat, mis on sellese kunagi lahustatud. Lahusta kui lahjaks tahad, kasvõi nõnda, et ühtki lahustatava aine molekuli alles ei jää, vesi kannab ikka selle omadusi edasi. Teaduslik buum vee mälu ümber puhkes 1980. aastatel. Mõlemat buumi toetasid sellised ajakirjad nagu Nature ja Science. Olgu siis teadlikult või tathmatult. Igatahes lugejaid nad juurde said.
Viimasel ajal neis ajakirjades vapustavatest vee-uudistest pajatatud pole. Kuid ilus unistus eluveest on visa meem. Homöopaatia tegutseb jätkusuutlikult edasi, ja Eestis kasteti veel hiljaaegu põldude turgutamiseks mõeldud ja Kiviõli poolkoksist ning Virumaa turbast segatud Viru rammu Ameerikast toodud aktiivse vee pudelikestest üle.
Vee veidratest omadustest vt lähemalt http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=297321.
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri