Teadusteave MTÜ :: PÜÜTI KINNI MAA KUMMITUSED

PÜÜTI KINNI MAA KUMMITUSED
teisipäev, 13. detsember 2005
Planeedikütid jahivad teiste galaktikate planeete. Päikesesüsteemist leiti hiljuti üles veel üks, 10. planeedike. Kuid omaenese planeedi kohta teame ikka veel ebamugavalt vähe. Ajakirja Nature 28. juuli numbris on esmakordselt esitatud andmed radioaktiivsete protsesside mõõtmisest, mis Maad soojana hoiavad. Maa sisemine soojus hoiab liikvel konvektsioonivoolusid, mis loksutavad vedelat rauda välistuumas ja hoiavad ülal Maa magnetvälja, kaitstes sellega elu. Kuid kust see soojus tuleb, pole siiani täpselt teada. Temperatuurigradientide mõõtmisest kaevandussüvikutes on välja arvutatud, et Maa toodab pidevalt soojust võimsusega 30 ja 44 teravati vahel. Seda pole sugugi palju — annaks umbes veerand tunniga Eesti aastase energiatoodangu. Osa sellest võimsusest annab radioaktiivsete elementide lagunemine. Maa uraani- ja tooriumisisaldust on hinnatud teatud liiki meteooride koostise põhjal. Sellest on arvutatud, et radioaktiivne lagunemine annab 19 teravatti. Siiani pole aga maasisest radioaktiivset lagunemist otseselt mõõdetud. Nüüd on Jaapanis Kamiokas asuval antineutriinode detektoril KamLAND registreeritud maapõuest välja paiskuvate antineutriinode voog, mis radioaktiivse lagunemisega kaasneb. Mõõtmistest selgus, et igas sekundis läbib iga ruutsentimeetrit 16,2 miljonit antineutriinot. Nood aga ainega vastastikmõjusse ei astu, või kui, siis üliharva, käitudes nagu kummitused, mis on olemas, aga mida ei näe ega kuule. Seetõttu on neid ka üliraske kinni püüda.

Need nn geoneutriinod püüti kinni kilomeetri sügavusel kaevanduse põhjas oleval seadmel – et kosmilised neutriinod asja ei segaks. Kahe aasta loendamise saadi kätte vaid 20-25 tõelist geoneutriinot. Sellest järeldati, et radioaktiivsus võib Maa sisemuses toota kuni 60 teravatti soojust, kuid kõige usutavam arv on 24 teravatti. Ülejäänud osa Maa sisesoojusest tuleb vedela raua ja nikli kristallisatsioonist tuumas ning muudest tuumas toimuvatest sündmustest.

Allikas: Nature/teadus.ee

Jaga