Õueonu semiootikaloengud. I

1. Apr 2014

Täna hommikul kell 5:36 helises mu mobla. Selgus, et värava taga on pakikandja, kes tõi mulle raamatu, mille olevat ma tellinud Krisostomuselt. Pakikandjaks oli Chris Strnger Londoni Loodusmuuseumist, kelle “Inimese evolutsiooni” olin tõlkinud vanaammu. Chris ulatas mulle raamatu, mille ta oli tõlkinud inglise keelde, see oli Mikita metsapiibel, mille pealkirjaks oli Londonis pandud “Lone survivors. How we came to be the only humans on earth.”
Mikitad mu ümber Treppojal tõmbasid saed käima ja mets hakkas rõõmsalt langema, nii nagu iga päev. Kui sa armastad metsa, siis tahad, et see su armastust ei varjaks.
Mis tegi päeva eriliseks, on et Chris ütles mulle: vaata seda neandertallast, ta suri välja, mitte et ilmastik muutus, vaid et ta ei saavutanud kahemeelsust.
Kuulasin seda pole kõrvaga, nägin poole silmaga, haistsin poole ninaga, sellega, mis jääb näkku kinni. Sest olen poolemeelne.
Christ võttis taskust neandertallase ja kinkis selle mulle. “Ta on külahullust etem, ütles ta.” Tõepoolest, hea oli nuusata neandertali mehe kasukasse.
Köhisin pole suuga, neandertallane pudenes mu käte vahelt ja läks oma teed. Täna võib ta olla teist igaühe teelaul. Tavaliselt aetakse neandertallane segi soolatopsi või Mikita eeposega, enne kui see väärteos lonkava lauajala alla pistetatakse.
Kuid tegelikult on neandertallane võtmehoidjaks kodutute laste hulgiemakodus.
Aprillil on prill ninal ja ta mängib sellel külahullu.
01.04.14.6:55
Kõrve.Kodru.SiltANeandertallase teated: Tammsaarel, Kodru raba peale minna.

Foto: Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri