Euroopa teadus pidas Kopenhaagenis oma festivalipidu ESOF 2014

2. Jul 2014

Teadusfestival: maailm pole see, millena meile näib

Tiit Kändler, tekst ja fotod

Kopenhaagen

 

Kui Jacob Christian Jacobsen rajas 1844. aastal oma õlleimpeeriumi ning alustas selle hoonete ehitamist Kopenhaageni raekojast kolme kilomeetri kaugusele, pannes firmale oma poja Carli järgi nimeks Carlsberg, ei aimanud ta kindlasti, et 170 aasta pärast kogunevad siia Euroopa teadlased, poliitikud ja ärimehed, et kõnelda teadusest ja selle ümber pulbitsevast elust.

ESOF.2014.1.Elevant

Ometi toimus nüüdseks Carlsberg City nime saanud ning restaureeritud ja uuendatud tööstusalal 21.–26. juunini Euroopa kõige esinduslikuma teadusfoorumite sarja, Euroopa Avatud Teadusfoorumi (ESOF, European Science Open Forum) festivalimõõtu üritus.

 

Neljal elevandil seisva väravatorniga (vt foto) Calsbergi õllevabrikute ja nende töötajate elamute ala uuendatud põhiplaan, väikese projekteerimisfirma Entasis saavutus, võitis 2009. aastal Maailma Arhitektuurifestivalil omal alal peaauhinna. Põhiplaanist hoonete sisse minekuni võttis aastaid ja nüüd sai siin nii teadlastele kui ka linnarahvale suure ürituse korraldada.

 

Kirju mosaiigi robootika

Teadusfestivalil kõnelesid 130 istungil sajad teadlased, ettevõtjad, poliitikud ja teadusajakirjanikud, üle 4000 kokkutulnu mõtles ja arutles asjade üle, mis ulatusid mikromaailmast universumi kõige kaugemate äärteni ruumi mõttes, kõige kaugemast minevikust kõige kaugema võimaliku tulevikuni aja mõttes ning kõige realistlikumatest teaduskatsetest ja -aparaatidest kuni kõige utoopilisemate unistusteni välja ideede mõttes. Kõned, arutlused ja diskussioonid heitlesid matemaatilisest mõttelennust robotiehitajate praktilisemate,  allveearheoloogidele sobilike seadmete mudelite ja prototüüpideni, sealt edasi kuuvarade kaevandamise luuludeni kuni kvantarvutite võimaluste rehkendamiseni välja.

Siiani kuuest toimunud ESOFi festivalist olen ise viibinud vaid kahel viimasel, 2012. aastal Dublinis ja nüüd Kopenhaagenis, nõnda et ajalise arengu kirjeldamiseks on võtta vaid kaks punkti. Ja teatavasti saab läbi kahe punkti tõmmata mistahes kõvera, nõnda et siin arendatud mõtterida ei maksa pidada millekski teaduslikult tõestatuks.

Ometi tekkis ohtralt plenaaristungite loenguid kuulates ja sektsioonide tööd külastades kiusatus nähtu ja kuuldu mingilgi kombel kui mitte just paika panna, siis mingile taustale sättida ometi.

Taustaks sobib imehästi loodusteaduslike avastuste ja ideede areng, põimituna nende rakendamisega igapäevaellu. Kui vaid kahe aasta eest sai lennureisija ennast registreerida (check-inn teha), suheldes lennujaama registreerimissaali leti taga istuva inimesega, siis nüüd ei jää üle muud, kui suhelda robotiga, inimese ligi lastakse vaid erakorralisel juhul. Kui kahe aasta eest sai ESOFi plenaaristungitel esitada küsimusi kohapealt sulle kättetoodud mikrofoni vahendusel, siis nüüd soovitati küsimused säutsuda twitterisse, kust siis juhataja neist mõned välja valib. Kahtlemata suund ebademokraatlikuma ühiskonnakorralduse poole.

Kas teadus ja selle tulemused vähendavad ühiskonna demokraatiat? See küsimus tikkus küll pähe, ent on liiga suur tükk, et siinses loos lahti hammustada.

 

Eesti teadusnurgakese praktiline ligitõmbavus

Eesti teadus esindas ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Oli pakkuda asjalik brošüür Eesti teadussaavutustest ja eksperdid, kes püüdsid ohtratele külastajatele selgeks teha, et Eesti taolises väikeriigis tõepoolest ikka teadust tehakse, aga oli ka selge ja arusaadav näide: laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid (vt foto).

ESOF.2014.2.Eesti

Akvaariumi kõrval laual lebas ka robotkilpkonna elusuuruses poolemeetrine näidis, mis loodetavasti juba sel suvel Läänemerre ja kogunisti Vahemerre sukeldub. Tallinna Tehnikaülikooli professori Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide väljapanek ning ka tööseminar oli nõnda siis selge ja loogiline.

Üllatavalt palju seminare käsitles laiemas mõttes arhitektuuri ehk täpsemalt linnaplaneerimist, seda, kuidas muuta linnad elatavaks. Sellega haakub ka Tartu Observatooriumi teadlase Kaupo Voormansiku ja tema kolleegide satelliitidelt linnade arengu analüüsi realiseerimine selle aasta kevadel Euroopa satelliidi Sentinel-1 abil. Muidugi ei unustanud Eesti väljapanek EstCube-1 fotogeenset pilti.

ESOF.2014.3.MargretII

Kui Taani kuninganna Margrethe II oma meestest kubiseva seltskonnaga puupüsti täis istungitesaali sisse marssis, oli 20 minuti eest ametlik avamine juba alanud. Mis seisnes kuninganna ootamises. Ootas ka José Manuel Barroso, kes pärast kuninganna vigadeta kulgenud kohustuslikku etteastet (vt foto) pidas veidi südamlikuma kõne teaduse osast Euroopa elus.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

ESOF.2014.4.Heuer

 

 

Misjärel ei puudunud Taani muusikud (džässrokk tipus), kui lavale kutsuti kahe aasta tagused staarid, kes Dublinis teatasid Higgsi bosoni avastamisest – CERNi peadirektori Rolf-Dietrich Heueri (vt foto) ja Suure Hadronite Kollaideri LHC vanemfüüsiku Fabiola Gianotti kehastuses.

 

Neile pühendati ka üks pressikonverents, kus teadlased kinnitasid, et remondis ja ümberseadistuses olev LHC läheb jälle lahti 2015. aasta alul, ja et 23. juunil ajakirjas Nature Physics avaldatud artiklis leidis kinnitust, et avastatud Higgsi boson seisumassiga 125 GeV laguneb fermionideks standardmudeli poolt ennustatud kiirusega. Kuid lubati ka jätkata Higgsi bosoniga mitte seotud TOTEMi projektiga.

 

Matemaatiline ekvilibristika

ESOF.2014.5.Villani8460

Mõneti sümboolse ja efektse lõpuloenguga esines 25. juunil kuulus Prantsuse matemaatik, Poincaré Instituudi direktor, matemaatikute Nobeli, Fieldsi auhinna 2010. aastal võitnud Cédrik Villani (vt foto).

 

Elegantne ja ekstsentriline Villani oli kogunud auditooriumisse hulganisti noori matemaatikahuvilisi, kellele ta valemeid säästmata tegi selgeks, et matemaatikute jaoks vanim probleem – Päikesesüsteemi stabiilsus – ei ole siiani täpselt tõestatud. Olgu need kunagised üritajad Kepler või Newton, Boltzmannist kõnelemata, tuleb siiani tunnistada, et nagu lõpuks kinnitas Newton: süsteemi püsivuseks vajatakse jumalikku sekkumist.

Ometi püsib meie Päikesesüsteem siiski, nagu me iga päev näha võime.

¤

¤

¤

ESOF.2014.6.Schmidt

Kuid isegi universumi kiireneva paisumise tõestamise eest 2011. aastal Nobeli võitnud austraallane Brian B. Schmidt, kes lubas kõnelda revolutsioonist astronoomisas, jõudis vaid imetleda inimese suutlikkust avastada üha enam eksoplaneete ehk Päikesesüsteemi väliseid planeete. „Oleme piiriteadus ja palvetan, et see jääb alati selliseks,“ kuulutas Schmidt. Ning tunnistas teleskoobi Kuule saatmise üleloomulikult kalliks (vt foto).

 

See ei takista Google’il ülal hoidmast oma XPRIZE nimelist auhinda eraettevõttele, kes esmakordselt järgmise viie aastaga lendaks kuule ja hakkaks seda kaevandama.

Kõik, mida me aastani 2035 kasutame, on juba paigas – kogu see tehnoloogia, mida me võime, kui tahame, nimetada ESOFi eeskujul „avatud teaduseks“. Nimi meest ei riku, aga ega ka suurt jõudu anna. Loodetud läbimurded neuroteadustes, aju-uuringutes või perovskiitide kasutamisel päikesepatareides pole murdnud läbi. Oxfordi teadlane Chris Llevelyn Smith oli sunnitud tunnistama, et teadus- ja arendustegevuse kulutused maailma eri riikides üha vähenevad. Kas aitab siin „avatud teaduse“ paradigma? Julgen küsida, kas see on üleüldse uus paradigma – servateadustest, uute ja läbimurdeliste avastuste tekkest teaduste kokkupuutepindadel olen kuulnud alates sellest ajast, mil populaarteadust lugema asusin, seega siis 1960. aastatest alates.

 

Kõik pole nii, nagu teile näib

ESOF.2014.7.Haroche

Prantsuse füüsik, Collège de France’i professor Serge Haroche, 2012. aasta nobelist, oli küll kindel, et nüüd võib kvantmaailma näha laboris, kuid kvantarvutiteni on veel kui mitte lõputu, siis vähemalt mõõtmatu maa minna (vt foto).

 

Mis ei takistanud teadlastel nimetada üks istungitest kvantmehaanika uueks ajastuks ja arutleda selle üle, kuidas kvantarvuteid kenasti ja turvaliselt saab kasutada krüptograafias, sõnumite salastamisel. Kes tegi seda lihtsamalt, kes keerulisemalt, kuid kõik teadlased kõnelesid, justkui oleksid kvantarvutid olemas. Aga neid ei ole ju, kui paaril footonil või mõnel molekulil ekstralühiajaliselt töötavad välja arvata.

Väljasõidul biotehnoloogiafirmasse selgus, et end maailma bioinnovatsiooni liidrina reklaamiv firma Novozymes on käibele võtnud sõnaühendi „avatud innovatsioon“. Kui üks mu kolleeg palus seda defineerida, jäi sõnavõtja hätta. Koostöö: uue paradigma lävel. Nõnda kõlab nende uue reklaamfilmi pealkiri. Tore. Kuid teadus ei tööta reklaamfilmi stsenaariumi kohaselt.

ESOF.2014.8.Rosling

Rootsi Karolinska Instituudi rahvusvahelise tervise professor Hans Rosling tõi oma loengus „Faktidel põhinev maailmapilt“ välja suureneva lõhe selle vahel, kuidas suur osa inimestest maailma näeb ja selle vahel, milline maailm tegelikult on. „Keegi ei mõista tulevikku, kes ei mõista olevikku,“ kuulutas ta, tuues näiteid küsitlustest, mis käsitlesid maailma rahvastiku kasvu, selle vanuselist koostist ja jõukust ning mis paljastasid suure lõhe arvamuste ja tegeliku maailma vahel (vt foto).

 

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katkestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias on tehtud aastakümnete eest. Teadlaskonnal ei jää üle muud kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös.

ESOF.2014.9.Kierkegaard.Laud

Kuid Kopenhaageni Linnamuuseumis seisab vapralt edasi esimese eksistentsialisti Søren Kierkegaardi Carlsbergi algaastate eelne kirjutuspult, mille ümbruskonda on küll aegade jooksul muudetud (vt foto).

Praegu enam kulunud rohelise kaleviga kaetud puldi taha seisma ei saa, nii nagu mõneteistkümne aasta eest, klaaskapp jääb vahele. Puldi kõrvale on pandud piibud ja ette puust sohva, mille otstarve on selgitamata. Uued ajad, uued kombed – kuid mitte alati pole need vanadest paremad.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri