Suure entsüklopedisti kirjutuskera

7. Nov 2015

Andrei Ivanov

Rasmus Hanseni kirjutuskera

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 31–33, 2015

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Postimehes 17. oktoobril

 

 

Andrei Ivanov nihkub romaanist romaani üha lähemale olevikule ja nüüdisprobleemidele, ennustades neid täpselt, nõnda et tema uudisteosest tuleb kõnelda kähku, enne kui autor enne meid tulevikku jõuab. On vaid imekspandav, ent eestlaste puhul mitte just üllatav, et keegi pagulaste ja integratsiooni teema üle õelutsejatest ei tundu olevat Ivanovi Taani triloogiat (2012–2015) lugenud. Hanumani teekond Lollandile ja sellele järgnev teeb meie publitsistikale silmad ette ja pakub lisaks kunsti ka.

Meeleheide. Äng. Need levivad nagu seakatk: tuleb haigestunud põletada ja sellega avaneb võimalus nad üle kaaluda, rohkem kaaluda, petta iseennast ja teisi. Äng hakkab ketrama Ivanovi uues raamatus poole tee peal, nii palju läheb Sannikovini, tema surmani ja tema kohvrini, mis täis segases seisus märkmeid. Sannikov seostub nooruses loetud Vladimir Obrutševi „Sannikovi maaga“. See raamat ilmus sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kuhu Andrei Ivanovi kirjandus oma eikuhugi viiva seikluslikkusega nüüdisajal sobiks.

Kui avad ravimikarbi, vahib sulle vastu kasutusjuhend, mida sa ju mitte mingil juhul ei loe, ja pead tablettide kättesaamiseks avama teise otsa. Või on see nõnda patsientide kaitsmiseks, et mitte öelda päästmiseks? Sa tutvud nii paljude keeltega! Generaliseerunud ärevushäire  peaks juba selle peale kaduma.

RIvanov.Kirjutuskera

„Rasmus Hanseni kirjutuskeraga“ on peaaegu sama lugu: tekib tunne, et oled avanud valest otsast. Miks autor ei anna meile võtit, mida on nii lahkelt pakkunud Dostojevski (kirves ja Mõškin). Tšehhov (kontrabassikastis Moskvasse!) ja isegi läbitungimatu Kõiv oma loogikasurma ning Perecist tapvamate loetelukirjelduste näol?

Ivanov teab, et inimkond saab vabalt ilma meieta hakkama. Ilma arvuti ja bensiinita ei saa kuidagi, ilma kirjanduse ja muusikata astub julgelt tulevikku (Taani-triloogia kolmas raamat, „Kuutõbise pihtimus“). Kui Ivanov arvab, et lihtsam on olla moslem kui Eestimaa venelane, siis võib seda mõista, eks ole („Peotäis põrmu“).

„Rasmus Hanseni kirjutuskera“ on sama ja teisem. Jaapani õudukameister Ueda Akinari juhatab meile, et liigtäpsed lood võivad sünnitada kolm kurttumma järglaspõlvkonda või vähemalt võib autor langeda madalamatesse maailmadesse. „Tõesti, inimestele puru silma ajamine loob hulga halba karmat,“ hoiatab äsja Rein Raua tõlkes ilmunud “Vihma ja kuupaiste lood“.

Ivanov ei heitu, tema Roman sõidab Peterburi meeleheitest, kohtub seal kunagiste tuttavate ja sõpradega, kes on muutunud – või pole, kuid muutunud on tema, Eestimaa venelane.

Meil pureldakse nagu igal pool: kõige pärast. Igal juhul hakatakse jõest leidma hirmutaval arvul koerakorjuseid.

Sannikov sureb, ilmub kummalisi kirjutisi teemal „Nõukogude kirjaniku matused“. Ajakirjandus kirjutab mitte surijast, vaid eelkõige matustel osalenutest. Kohver. Kohver on oluline, kohver käsikirjadega. Krimm, Ventspils, Lugansk, Ukraina, kirjastaja, Itaalia loomeemajas kummitav eesti tõlkija.

Aga mis saab Sannikovi „Surnud linna kodaniku“ järjest? Ilf ja Petrov, Saltõkov-Stsedrin? Ütlemata jäetu moodustab tõelise kirjasõna, ent mida Ivanov ütlemata jätab? Loen lehest, et Filimonov peab pagulasi kirjaniku tõeliseks õnnistuseks (huvitav, miks mitte iseennast?), loen, et loomariigis muud polegi kui pagulased (huvitav, miks väljasurevaid liike kaitsta ja võõrliike hävitada?)

Olematu romaani ümbernimetamine „Surnute linna kodanikuks“ asja ei muuda: tolmutormi kätte surnute laibad veab Roman küll dresiiniga Tjoštšinosse, paneb pingile istuma, kuid keegi neid ei märka. „Meil pole kunagi elatud nii jõukalt, nii rammusalt“ – tüüpiline Vene ja Eesti parteilaste loosung. „Me elame huvitaval, märkimisväärsel ajal“ – Brežnev, Nikita, Stalin, Vaino, Laar, Kallas, Ansip. Pidin viimase nime guugeldama, ununenud. „Nikerdas Buratinot, aga välja tuli Mefistofeles;“ kalambuuritseb Ivanov tabavalt. Siiski on ta oma romaanide kulgedes minu meelest leebunud. Isegi venelased jäävad Romanile/Sannikovile Eestis võõraks, ent tõepoolest: milleks omavahel solvavalt sõimelda?

Sannikovi peas keerleb Rasmus Hanseni kirjutuskera, esimene tööstuslikult toodetud trükimasin, mille klaviatuur ja trükkiv tähestik oli surutud ühte kerakujulisse peasse. Konstrueeritud 1870. aastal, kuid märkimisväärse kommertseduta, ent IBM tegi selle oma elektrilises kirjutusmasinas 1961. aastal ära: klaviatuur nagu ikka, kuid trükipead kerajad, vahetatavad, pista otsa slaavi, ladina, kreeka või mistahes keelemaailm.

Ivanovi jaoks on Eesti täidetud veega poolenisti. Selge see, kuid kas pole see järjekordne dostojevskilik mõttetus? Ivanovi tekst on haakuv nagu takjas (kas ehk olete märganud, et takjaid on jäänud looduses vähemaks, mida enam neid vastuvõttudele kleepub?). Seda peaks lugema kolm korda järjest, et aru saada, mismoodi see on tehtud (Ivanov).

„Mul on mälu nagu vanuril: mäletan eilset päeva vähem kui noorust ja lapsepõlve; mis sügavamale minevikku, seda eredamad on mälestused.“

Tema mälus on seegi, kuidas isegi Mandelštam laulis „…mõni tõlgendaja loov, kolhoosilina sugeja…“. Kuid leidsin, et ta laulis veel: „Jumaldagem, vennad, vabaduse koidikuid, suurt koitvat aastat“! (1917) Ja aasta enne oma laagrisurma: „..hakkab äratama mõistust ja elu Stalin.“ (1937).

Ivanov sobiks ritta mitte niivõrd „Seiklusjuttude“ ritta kui „Suure Nõukogude Entsüklopeedia“ monoliitsesse rivvi.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri