Baturini unenäoline meistritöö

8. Jun 2016

Nikolai Baturin

Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse

Menu kirjastus, 2016, 135 lk

 

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Maalehes 19. mail

 

Loen Baturini poeesi (ei oska tema romaaniks nimetatud teost teisiti nimetada), ja jahmun selle justkui pihku saadavast, ent millimallikana ometi sõrmede vahelt kusagile universumi kaugustesse lipsavast hingest. Just nimelt – sellel raamatul on hing, selles võib kindel olla. Lugeda seda on umbes sama, mis istuda kusagil Veneetsias, varakevadisel hommikul, kas Suure kanali ääres või Via Nova äärse Tintoretto hotelli ees, ja juua klaasike grappat ning rüübata ehtsat itaalia capuccinot peale. Ning jälgida samas tänavat mööda jalutades ning kiirustamata oma asjatoimetustele ruttavaid inimesi.

Veneetslane, rännumees, ilmub isa ja vennaga välja ka Baturini raamatus, temata ei pääse, kuid nimeta ta jääb ja kusagile hajub. Baturin kirjutab tema asemel mongoli Suurkhaani valutusretkedest ja teeb seda nõnda, et tema kirjeldatud armastuse, ilu ja sõjaiha vastasseis naha kanale ajab. Saan siin Meistrile toetudes kasutada veidi uudselaadset sõnaseadu, millisega teos invasiivse unenäolisusega rikastatud on, nii nagu haikudegagi. „Hanenäolised unenäod,“ tuleb mulle meelde ühes minu enese, nooruses avaldatud raamatu lausejupp. Võib-olla seetõttu, selle keele ja meele erksa loome tõttu, ning küllap sellegi tõttu, et Baturin on kirjutanud ajaüleselt, justkui tänase Euroopa hädadest, õnnetustest ja õnneraasudest, saangi raamatuga niivõrd tiheda hingelise sideme, mis ei taha katkeda ning loen selle läbi käest lauale andmata.

Baturin.Mongol

Baturin arutleb selle üle, milliseid pähkleid tasub inimesel pureda võtta – kui need on juba ette üle jõu ja mõistuse tundunud, kas siis ka? Ja kitsamalt – miks kulgevad sõjad, kas tõepoolest igavusest? „Jaluspoiss imetles nende vallutuste müstilist peenust ja pidurdamatut väge, kuid ei suutnud näha nende mõtet. „Kas mõttes endas ongi mõtet“,“ pareeris Suurkhaan. Jaluspoiss on vangi võetud poisike, keda koolitatakse Suurkhaani lähimaks teenijaks, ja muidugi esineb ka imekaunis tütarlaps, samuti röövitud, Zarema. Ja ilmub hobuseid, tipnemas Zaremaga, parimaga kõigist. Nõndaks.

„Lammutamine ja ülesehitamine on võrdselt loovad kunstid, kui neil on tuleviku suhtes vähimatki perspektiivi,“ ütleb Baturin Bagdadi lammutamise peale Suukhaani vägede jõuliste käte ning nende hobuste kapjade läbi. Jah, samas kerkib ju Karakorum, imeline linn, millele on vaja ehitada lillepagood, Giardino Secreto, nagu naiskangelanna ihkab ja teostab. „Sõjad on endastmõista, oleks nagu süü, ei oleks nagu süüdlast,“ ütleb Baturin.

„Sa noormees sea end valmis rännakuks.

Mongol ainult ühel juhul taganeb,

Et võtta hoogu rünnakuks.“

Nüüdseks on Bagdad alles, Viin ja Veneetsia ka, ent Karakorumi pole. „Peigmed oma rahvusriietes,“ sädeleb Baturin meie keelega, ja toimetaja Berk Vaher on selle sisse jätnud! Kadestamisväärne asi meie puritaanlikus keeltoimetamismaastikus. Just sisse ütlevalt, mitte peale panevalt. Ent lootus jääb, „ka relvitu rahvas võib võimsalt võita,“ ütleb Baturin justkui kõnelane meie lähiminevikust.

Jah, Baturin seob Salaaia kloostrieluga, mida Jaluspoiss põgenenuna ning Zaremade haihtununa elab, rünnaku vilisevate nooltega ning kaotuslahkununa vilistavate mongolitega – tagasituleku märgiks. Püüan meenutada oma lapsepõlvest seiklusjutte maalt ja merelt: Tšingis-khaan, Batu-khaan, püüdlemas viimase mere poole. Värvikad raamatud need poisikesele olid, selge see, ometi ei ole praegu Baturini võluteksti lugenuna tahtmist neid üles otsida. Kes teab, kus ja kuidas on need kulgenud, millega „ümber pistetud“, kui Baturinilt keelt ja selle kastet võtta. Ohh, leiaks meie oma Väikese Noa, mis päästaks aga – siin Baturin ei aita, laseb kõigel, Jaluspoisil, Zaremadel, karpidesse mahtuda, ja siis hajuda.

Kevadine pühapäev.

Talve varemetel,

Peab piiri oma armastusega.

Söandan kirjutada oma haiku Baturini imeteksti tiitelleheküljele – teksti, mis oma sadakonnal leheküljel annab enam kui tuhatkondsed vaatlused ja arutlused meie käest ja jalust libiseva maailmanuti üle. Lugege, ja te ei kahetse. Või kahetsete, ent olete ometi lugenud.

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri