Minevik tuleviku nahas

13. Jan 2017

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesi Looduses nr 1/2017.

 

Aasta alul on sobilik mõelda minevikust, mis tähendab tegelikult mõtlemist tulevikust – seda enam, et see essee on kirjutatud ühel pimedaimal, lumetu novembrikuu varasel õhtul.

Tunnen, et eriti talvel on ajanäitaja minu vaenlane, ma ei usu, et kell on nii vähe, kui see tegelikult on. Mida üldse tähendab, et kell on vähe? Kui kell on vähe, mis siis samal ajal palju on? Sipelgal kella ei ole, ja mida ta praegu oma pesas teeb? Pesas? Hämmastav, et me nimetame nii sipelgakuhja kui ka linnupunutist pesaks, ehkki nende kahe pale, tegu ja ka sisu on hoopis erinev: üks on kogukonna universum, teine üksnes paik, kus end paljundada.

 

Möödunud aasta novembrikuu viimasel päeval tõusin ühes Eesti Looduse fotovõistluse osalejatega Tallinna teletorni. Täpsemalt muidugi ei tõusnud, vaid meid kandis tõstetool, mis nüüdiskeeles on mandunud liftiks. Tõelise tõstetooliga saab tõusta Tartu ülikooli muuseumis vaatama näitust „Maailma avastamine“. Teletornis ei tõstetud meid tippu, vaid vaatekorrusele, kus eksponaatide seas rippusid võidufotod.

Mina oma fotosid võistlusele ei saatnud, aga mõned pildid on avaldatud mu esseede juures. Hakkas hämarduma, horisont linna kohal tõmbus kollakaks, ehkki taevas oli pilves. Vaatasin alla ja mõtlesin, et kui ma ei teaks, kuidas seal all olla on, ega ma siis ei arvaks seda ära. Eales ei oskaks ma ette kujutada, mis tunne on kõndida nende tillukeste puude all ja veel tillemate majade vahel. Aga ma tean, et ma mahun sinna ära.

See’p see on: inimese aju teab asju, mida nägemismeel tajub teisiti. Vaatasin alla umbes 170 meetri kõrguselt. Kui inimene oskaks ehitada nii nagu loodus näiteks pilliroogu, oleks teletorn vähemalt sada korda kõrgem kui selle läbimõõt jalamil ehk siis kaks-kolm kilomeetrit.

Kuna on selgunud, et inimene on looduse osa, siis on looduse osa ka kõik, mida inimene kasutab, isegi kaamera ja lumekahur ja suusaraja valgustus. Kas looduse osa on ka autosport? Kindlasti on, sest ma ei ole kuulnud, et ükski looduskaitsja oleks astunud välja sihitult saastavate mootorspordialade keelustamise eest, olgugi hävitatud laboreid, kus hiirte peal uuritakse, kuidas inimeste haigustest paremini jagu saada.

Sama asi on turismiga. Kliimamuutusevastaseid konverentse peetakse võimalikult kaugetes eksootilistes maades, kuhu enamikul osavõtjaist on äärmiselt kulukas ja saastavam sõita. Stefan Zweig on oma 1942. aastal Brasiilias paguluses lõpetatud viimses raamatus „Eilne maailm. Eurooplase mälestused“ maalinud pildi Esimese maailmasõja eelsest Euroopast kui paradiisist, kus kellelgi polnud vaja passi ega pabereid, et ühest riigist teise reisida, kus õitses tegelik kirjandus ja kunst ja muusika, kus … jne, jne. Kuid Zweig, olgu taevas talle, enesetapjale, armuline, ei teinud teadmagi, et niisama lihtsalt ei saanud Venemaalt välja toonagi. Ja et 99,9 protsenti (või mistahes lähedane arv) eurooplasi polnud võimelised reisima isegi lähimasse linna.

Nüüdsel ajal rändlevad turistide tirtsuparved mööda maailma, jättes meie telesaadetessegi enesest märke kui inimestest, keda ei huvita muu kui reisimine ise, söömine ja joomine. Praegu ei oska enam arvata, kui palju on maamunal inimesi, kes pole oma kodupaigast kunagi lahkunud. Neid on piisavalt Eestiski – kui pidada kodupaigaks kogu meie armsat maad – mis siis veel Põhja-Ameerikast, Hiinast või Venemaast ja Indiast kõnelda. Mis juhtuks, kui kõik inimesed maamunal reisiksid sama palju kui keskmine turist tänapäeval? Mis juhtuks, kui autorallidel polekski enam otsa ega äärt?

11.Tudu.Tuulik

Isegi kui inimene pole jaksanud ehitada nõnda uhket maja, kui oli tahtnud, siis suurustlevad aiad ja aiapostid saab ikka püsti panna. Puust risti-rästi lõigatud pupujukud risustavad Eesti maastikke üha enam. Aedade puhul on siiski teada, et kord nad kõdunevad. Kuid on nõudnud ohvriks vähemalt ühe lapse elu.

Aga võib-olla just selliste puukolakate meisterdamise tõttu me olemas olemegi? Öeldakse, et loodus on ilus. Ent kas keegi oskab seletada, mida see tähendab? Kui kasvab kõverik puu, on see ilus, aga kui inimene ehitab kõveriku maja, on see inetu. Miks ometi, kui loodus ju ei tunnista sirgjooni, täisnurki, vertikaali ega horisontaali?

Kohastumisena on kultuur kahtlemata palju tõhusam kui bioloogia. Kuid kultuur, see tähendab ka looduse mõjutamist inimese mõtte ja teoga. Kultuur vajab mälu. Neandertallased surid välja, aga Homo sapiens jäi ellu, võib-olla just tänu heale mälule, mis võimaldas mõningast ühistööd. Kui umbes 50 000 aasta eest sai inimesest lugude pajataja, jätsid järeltulevad põlved need lood meelde. Isegi kreeklastel polnud vaja enamikku oma filosoofiast ega teadusest kirja panna, mällu talletamiseks oli leiutatud eriline mnemoonika, mis seob kohad, asjad ja inimesed lugudega. See on meie mälu omadus, mida Endel Tulving nimetab inimesele ainuomaseks kronesteesiaks.

Muidugi oli asju, mis tuli üles kirjutada, näiteks võlad. Selleks leiutasid sumerid kiilkirja, mille üsna varsti hakkasid kandma savitahvlitele, mis kuivasid päikese käes. Aleksandria raamatukogu käsikirjad hävisid põlengutes; isegi USA Kongressi raamatukogus oli veel 18. sajandil põlenguid, mille käigus hävis näiteks ka suur osa Jeffersoni raamatukogust, mille ta oli müünud raamatukogule pärast selle eelmist põlengut; Euroopa tuumauuringute keskuses CERNis peab suure hadronite põrgutiga saadud imekalleid ja suuresti kellelegi mõistetamatuid andmeid hoidlates talletamiseks kulutama tohututes kogustes elektrit ja teabe iga kahe aasta tagant igaks juhuks ümber salvestama. Ent sumerlaste tahvlid muutusid tules vastupidavamaks ja neid on alles tuhandete kaupa. Kuidas on juhtunud nõnda, et viie tuhande aasta tagune jäädvustusviis on kõigist inimese leiutatud moodustest võimaldanud mälu kõige paremini tallel hoida? Miks on mälu säilivus hiljem, mida aeg edasi, üha vähenenud?

Sokrates on Platoni vahendusel hoiatanud inimesi, et kirja leiutamine tingib rumaluse, teadmatuse ja lõpuks mälu huku. Sama võib ütelda teadmise enese kohta. Mida enam on teadmist, teavet, teabemüra, seda vähem saame loota autoriteetidele, kes meile ütleksid, mis on õige ja mis väär. Me peame oskama oma peaga arvata, kas mõnda faili või fraasi, esseed või raamatutut uskuda või mitte. Trükkimine, saati veel digimaailmas, on muutunud nõnda odavaks, et kannatab välja igasuguse jampsi.

Thomas Jefferson, Ameerika president aastatel 1801–1809, oli bibliomaan, kes ostis raamatuid suisa paaniliselt. Ta oli Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni põhiautor koos Benjamin Franklini ja John Adamsiga. Ta suri 1826. aastal, täpselt viiskümmend aastat pärast iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist. Oma väärtusliku raamatukogu pärandas ta lähimale ülikoolile. Kuni ta pärijad avastasid, et suurmehel polnud muud peale võlgade, ning olid sunnitud maha müüma nii raamatud, riiulid, maja kui ka Jeffersoni orjad.

Tsiteerides prantsuse kirjanikku Michel Houllebecqi: „Inimene, kes armastab elu, ei loe. Ta ei käi tegelikult eriti kinos.“ Mulle meeldib eesti keeli selle ütluse esimene lause: „Inimene, kes armastab elu, ei loe.“ Milline inimene siis loeb, küsin ma selle peale. Kassile ma ometi ei loe, ehkki asetan hellalt oma valge käekesega ta kaussi toiduraase, avan ja sulen tema ees ja taga majauksi ning kui ma ilmun tuppa, hakkab see helenduma sooja ja valge kiirgusega. Kass ei tee aga teist nägugi. Miks peaks siis loomad meile nii palju lugema, kui õilishinged loodaksid?

Seda mõeldes tuleb tahtmatult meelde üks Savo nali: „Varem oli parem, aga eile ei tule  tagasi,“ ütles savolane, kui talle oli puu pähe kukkunud. Ja kui juba eile tagasi ei tule, siis elagu homme, helge minetulevik!

 

Foto: Tiit Kändler.

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri