teadus.ee

Toomas Paul

Seitse sabasulge

Katse kirjeldada inimeselooma

Pilgrim

Toimetanud Jaakko Hallas

Illustreerinud Raul Meel

Kujundanud Piret Mikk

196 lk, kõvad kaaned

Hind poes ca 200 kr

Ütlen kohe välja, et Toomas Pauli raamatuid on mul veidi kõhklev tutvustada, ta on mu sõber. Teistpidi jälle pole see kõhklus ehk mitte niivõrd seotud minu enese kui ühiskonnaga, kus tundub et kõik kahtlustavad kõiki. Noh, las nad siis kahtlustavad. Et nende kahtlusi õrritada, ütlen kohe välja: loetagu seda raamatut. See on parimaid populaarteaduslikke raamatuid, mis eesti autorilt siinmail ilmunud, kohe kindlasti. Muidugi pole see ainult aimeraamat, siit saab aimu paljust muustki kui teadusest.

Toomas ütleb oma „Seitsmes sabasules”: „Mis puutub põhiväärtustesse, siis nemad valivad meid, mitte meie ei vali neid. Isegi Jean-Paul Sartre´i tingimus väärtuse valimiseks – vabadus – pole väärtus, mida me valime, vaid väärtus, mille on peale sundinud meie loomus.” (lk 81) (NB: Toomas Paul ja Jean Paul.)

Parasjagu loen Graham Farmelo vaimustavat aimeromaani Paul Diracist, „The Strangest Man” (ehk tulen selle juurde kunagi tagasi) ja seal on värvikalt esitatud, kuidas Dirac suhtus matemaatikasse kui mitte millessegi, mis inimene välja nuputanud, vaid millessegi, mis looduses olemas. Matemaatika valib meid.

„Pythagoras ütleb, et arv on kõigi asjade algus; tõepoolest on arvude seadus võti, mis keerab lahti universumi saladused,” kirjutas aastal 1906 Paul Carus (1852–1919), saksa-ameerika kirjanik.

Nojah, ega ma ei hakka siin ometi kogu Toomase raamatut lahkama. Kirjutan arvust. Sellest samast arvust, mille Toomas on pannud oma raamatu pealkirjaks. Seitsmest. Toomas kirjutab, kuidas surmapatte on olnud just seitse, ja neist on parimal juhul jäänud järele kolm (lugege või arvake ise ära, millised). „Seitsmest piisab, sest meie aju seab töömälule piirangud.” (lk 21)

Tõsilugu: Kord 19. sajandi Saksamaal elas üks vares. Et tal oli igav või kõht tühi, otsustas sisse kolida mõisahärra pargis olevasse torni. Härra aga ei olnud ehitanud torni varese jaoks. Vaid ikka endale. Saatis siis küti varest maha kõmmutama. Vares sai haisu ninna, laskis lendu. Siis läks kaks kütti torni sisse, üks kõmpis välja. Vares pettusest aru saama ja lendu pistma. Sama lugu edasi: kolm sisse, kaks välja. Vares ikka lennus. Siis neli sisse, kolm välja. Vares enam lahutada ei oska, torni jääma. Ja pauk ja lõpp tema lool.

M.O.T.T.: matemaatika on eluliselt vajalik.

Nüüdisaegsed etoloogide tehtud katsed on näidanud, et kui panna vares kahe ivakuhja vahele, siis valib ta alul ikka suurema. Kahe asemel kolmeteralise, kolme asemel neljateralise ja koguni neljateralise asemel viieteralise. Edasi on tal juba sassis. Või kas on? Äkki on varesel ükstapuha?

„Loodan, et ma väga eksperimentaalfüüsikuid ei šokeeri, kui ütlen, et me ei aktsepteeri nende avastusi enne, kui need on kinnitatud teooria poolt,” ütles sir Arthur Eddington (1882–1944), Briti astrofüüsik. Nii et loome siis teooria.

Rehkendame. Üks tera kolmest on 33%. Üks tera neljast on 25%. Üks tera viiest on 20%. Kah väga oluline kõhutäide. Kuid üks tera kuuest on 16%. See on juba pisem lisapaluke.

Nii et võibolla on vares hoopis selgeks õppinud protsentarvutuse – paremini kui seda oskab Eesti äkklaenaja? Vares rehkendab, et edasi pole mõtet oma peakest vaevata, see võib võtta rohkem aega ja energiat kui lisapaluke pakub.

Vaatame edasi. Üks tera seitsmest on 14%. Üks tera kaheksast on 12%. See on hoopis teine tera. Ega see enam hinges ei hoia isegi mitte masu ajal.

Nii et ega siis pühakirjutaja polnud loll. Seitsmest aitab küll, edasine rehkendamine kulutab juba rohkem energiat, kui tilluke iva juurde annab.

Nojah, selle „Seitsme sabasule” puhul on nii, et alusta, kust tahes – jõuad ikka samasse kohta välja. Filosofeerima. Aga eks kõndige ise.

„Filosoofia on vaid viis kõnelda avastustest, mis on juba tehtud,” kuulutas noor Paul Dirac (1902–1984), inglise füüsik. See ei takistanud tal keskeas pidada filosoofilisi loenguid.

Ahjaa, üks hea asi veel. Raul Meele pildid ja Piret Miku kujundus. Saigi kaks kokku.

Ja veel. Seitsmendal leheküljel on kirjas „Seitse sabasulge” ja 77. lehekülg lõpeb lausega. „Ja nüüd tead Sa Saladust.”

Aga, Toomas ja toimetajad: „Kuhu jäid siis kirjanduse loetelu ja register?” (Täiesti iseenesest tuligi seitsmesõnaline etteheide.)

Tiit Kändler

„