Kõik teed tulevad Roomast

19. Jan 2019

See Tiit Kändleri arvustus ilmus Postimehe lisas AK 17. jaanuaril 2019.

 

 

Rémi Brague

Euroopa, rooma tee

Tõlkinud Tõnu Õnnepalu

EKSA, 2018, 176 lk

 

 

Kui te ikka veel püüate nuputada, nagu soovitas Lennart Meri, et kes me oleme ja kust me tuleme?, siis pole paremat kaaslast kui äsja eestikeelses tõlkes ja Edmund Burke’i seltsi raamatusarjas ilmunud „Euroopa, rooma tee“. Euroopa üle on viimastel aastatel jahutud nõnda palju, et hakkasin juba kahtlema, kas Euroopa on üldse olemas ja kui, siis kus. Selle mõistatuse lahendust olen käinud otsimas teiste linnade seas Prahas ja Lissabonis, Viinis ja Firenzes, Veneetsias ja Istanbulis. Igas paigas leidsin otsitavat.

Üksi pole lahendust lihtne leida. Jah, alati võib muidugi lugeda Descartes’i. Kuid ka üks nüüdisaegne 71-aastane prantsuse filosoofiaajaloolane, kes on keskendunud keskaja araabia, juudi ja kristluse religioossele filosoofiale, võib olla inimene, kes sellele küsimusele vastuseid pakub. Juhul, kui ta on vaba prantsuse kultuurimarksistide tavahaigusest, mis on juhtinud nende mõttevoolu: miks otse minna, kui ringi saab.

Lähenen Rémi Brague’i raamatule spiraalselt. Itaalia keele ja kultuuri keskmelinna Firenze lõunamäel asub Santa Miniato al Monte kirik. Pärast seda, kui märter Miniatol aastal 250 Rooma keiser Deciuse käsul Arno jõe ääres pea maha raiuti, roninud ta, pea kaenla all, mäkke ja sinna see kirik rajati. Esmased viited pärinevad aastast 783. Kiriku ees olevalt rinnatiselt avaneb Firenzele krestomaatiline vaade. Toetun rinnatisele ja imetlen vaatepilti. Näen, kuidas arhitekt Filippo Brunellesci rajatud kuppel Santa Maria del Fiore katedraali (Püha Lillede Maria) otsas, siiani maailma suurim telliskuppel, justkui õilistab linna, mis kupli valmimise ajal, aastal 1450, sünnitas renessansi ja ühes sellega ka Euroopa nüüdismaailma. Minu kõrvale nõjatub itaalia mees, küllap firentslane, kes juhib mu tähelepanu all terrassil olevale surnuaiale ning selle ääremüüris kõrguvale kaarukselisele hauakambrile. „See on meie kuulus kinomees, Zeffirelli,“ tähendab ta uhkusega. Kergitan kulmu. Teen rõõmsa näo, kuigi ei mäleta seda režissööri. Meie vestlus kulgeb tumm-itaalia keeles, tänada oskan ikka ja ütelda avaneva vaate kohta: suurepärane, kultuuri häll! Olen vist härrasmehe hinge rõõmustanud, taipame teineteist! Hiljem vaatan järele, tõepoolest: Franco Zeffirelli, kelle perekonna kabelist jutt, sündis 1923, elab siiamaani ning on muuseas aastal 1967 Elizabeth Taylori ja Richard Burtoniga filminud Shakespeare’i ainetel näidendi „Tõrksa taltsutuse“ siiani parima versiooni.

Aastal 292 e.m.a. konsul olnud ja umbes 280 surnud Lucius Cornelius Scipio Barbatus (Habemik) laskis rajada Rooma lõunapiirile via Appia äärde hauakambri, milles enam kui 30 tema järglase kirstude seas on tema oma kõige suurem. Epitaafil on kirjas: „Cornelius Lucius Scipio Barbatus, oma isa Gnaeuse järglane, vapper ja tark mees, kelle välimus vastas tema virus’ele. Ta oli teiste seas konsul ja tsensor ja ediil. Ta vallutas Samniumilt Taurasia ja Cisaunia. Ta allutas kogu Lucania ja võttis pantvange.“  Nõnda kirjeldab oma 2016.aastal ilmunud (2017. aastal eesti keeles) raamatus „SPQR. Vana-Rooma ajalugu“ Cambridge’i Ülikooli klassikalise filoloogia professor Mary Beard. Tema käsitluse võib lühidalt kokku võtta kui „tuhat aastat vägivallakultuuri.“ Vabariiklikku poliitikat iseloomustab ta näitega: „neid iseloomustasid poliitiline kirglikkus, häälekas entusiasm ja väga vali  lärm. Ühel juhul, 1. sajandil e.m.a olevat karjumine sellisel koosolekul olnud nii võimas, et mööda lennanud vares oli uimasena maha kukkunud.“ Vrdl: hale virin Toompeal! 3. sajandil e.m.a. ilmutas roomlastele kreeka kirjandus, et kirjutamist saab kasutada ka muul moel kui arvepidamiseks. Ajaloolane Suetonius ei kirjeldanud oma „Keisrite elulugudes“ („The Twelve Caesars“) kõikide Rooma keisrite ajastu õudusi, võttis vist neid kui loomulikku ja esitab vaid kõrvalekaldeid.

Jah, hauakamber, meid roomlastega siduv element – kuni baltisakslasteni! Brague leiab lihtsa lahenduse: tee paganliku Kreeka, juudiusu ja kristluse kultuurist suubub meieni vaid tänu roomlastele, kes kõik need kultuurid kokku keetsid ja edasi jagasid. Roomlased avastasid läbi Kreeka tekstide kirjanduse, läbi Kreeka ülesehituse arhitektuuri, kunstid. Nad säilitasid algallikaid, et üha enam neisse süüvida. Vastupidiselt käitusid araablased: kord Aristotelese (neile vajalikud) kirjakohad tõlkinud, ei hoolinud nad enam originaalist – tõlge oli ju olemas, mis Koraaniga sobitus, ja mis seal enam urgitseda. Sestap jõudsid nad füüsikas vaid optikani, matemaatikas siiski kreeklastest edasi india toel nullini.

Siit leiame ka kahe kultuuri põhierinevuse: kristlastele pakub huvi originaal, selles üha uue otsimine, islami õpetlasele ei tule aga tekstide edasiarendamine üleüldse pähegi: Koraanini ja kõik. Nende ulatuslik tõlkeliikumine kestis vaid sajandi. Siis, XI sajandil lakati tõlkimast.

„Mõistagi saab iga kultuur, nagu iga elusolendki, näha maailma vaid oma vaatepunktist,“ kirjutab Brague võimaliku eurotsentrismi kohta. „Samas pole ükski kultuur iial olnud nii vähe keskendatud endale ja nii palju huvitunuid  teistest kui Euroopa,“ väidab ta. Hiina nägi end „Keskriigina“, Euroopa mitte kunagi. „Eurotsentrism on ebaõnnestunud sõnamoodustis, veel enam, ta läheb tõega vastuollu,“ järeldab Brague.

Euroopa on oma olemuselt roomlik. Roomlased lõid endise uuena. Uusaja Euroopa jaoks oli Bütsantsi päritolu auväärne, islamimaailm enam mitte. Renessanss algas siis, kui araabia vahendust enam vaja ei olnud.

Kas keel kannab väärtust? Euroopas mitte – kultuur jõudis pärale, keel jäi.

Kui ma olin jõudnud leheküljeni 128, leidsin selle vahelt kokkumurtuna musta järjepaela. Kujutage ette, nagu vanas Euroopas! Sellel leheküljel on kirjas, et kui tuntud prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss möödunud sajandi keskel küsis Brasiilia sisemaa indiaanlaselt, mille poolest erinevad „eurooplased“ indiaanlastest, siis ütles ta, et peamiseks vaheks on see, et indiaanlased ei korja iial lilli. Mis eristab euroopa „tsentrismi“ teiste sarnastest hoiakutest, on puhtalt kvantitatiivne, järeldab Brague.

Selliseid pärleid on raamat parasjagu täis. Kas moslemite puhul saab kõnelda humanismist, milles püütakse luua maailma, kus toimimise keskmes on inimene ja kust Jumal on välja lülitatud? Humanist on Euroopas lihtsalt üks viisakam sõna ateisti kohta. Teatud mõttes võib araabia filosoofias humanismist rääkida, kinnitab Brague üllatuslikult: näiteks Koraanis on kirjakohti, kus räägitakse inimesest kui Jumala asevalitsejast maa peal.
Mu meelest on Brague’i olulisim sõnum: Euroopa tsivilisatsiooni eripäraks on see, et ta on sisserändaja iseenda juurde. Ses mõttes on Euroopa kultuur üksainus renessansside rida.

Siit raamatust saab lugeda selget ja mõistetavat islami kultuuri esitlust. Euroopal on „häda, et see on ainus keskaja kultuur, mis iial teiste kultuuride vastu huvi ilmutas, kirjutab Brague.  Huvi võõraste vastu sai üldiseks. Erinevalt islamist keeldub kristlus olema ühtaegu usk ja riik. Seetõttu võin spekuleerida, et Euroopale on „rändekompakti“ taolised aktsioonid eriti solvavad. Kui juba spekuleerima hakkasin, tuleb lõpetada: raamat on nüüdse sõlmeläinud aja lahtiharutamiseks üsna hea abiline.

 

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri