Elagu tõeväänamisvägivallatu Eesti!

1. May 2019

Elagu tõeväänamisvägivallatu Eesti!

Tiit Kändler

valeväänaja

 

Elagu 1. mai! Ja Teine Mai ja Kolmekümne Esimene ka!

Tunnistan nüüd, viimaks, ilma igasuguse häbita, veel vähem uhkuseta, et olen kannatanud koduvägivalla all. Kaks naist. Kellega elasin, on mind kunagi tugevalt, väga tugevalt löönud, korduvalt. Ma ei räägi sellest psüühilisest vägivallast, mida nad olid suutelised rakendama. Ma ei oska öelda, kas olen psüühiliselt mõnda naist vägivaldselt kohelnud. Ammugi ei kavatse minna ja üles anda need, kes on mind peksnud. Tühiste asjade eest, kaine peaga. Kindlasti ei kehti see kõigi naiste kohta. See juhtus ammu, mu noore mehe eas.

Mina ei ole oma elus löönud ühtki naist ega meest, ei kodus, ei tööl, küll oma väikseid poegi, mille üle mul ka ei ole häbi, kuna olen nendega sel teemal rääkinud: nad ei mäletagi! Aga mina mäletan. Ja üha enam imestan, kust kohast võtavad meie poliitikud selle justkui automaatse tõe, et koduvägivalla all kannatavad ainult naised? Nad valetavad, või leebemalt: väänavad tõde. President on tõeväänaja, naisõiguslased on tõeväänajad.

Inimese mälu on moonutav, see on ilmselge. Punkt, ma ei hakka siin tooma viiteid hulgalistele uuringutele. Mida kaugem on sündmus, seda erinevamalt selles osalenud inimesed seda näevad. Kes on näinud Calude Lelouche’i filmi „Mees ja naine“, see teab, millest räägin. Kogu väärtkirjandus on rajatud tegelikult mälule kui tegelikkust moonutavale organile.

„Guardian“ kuulutas viie aasta eest: üks kolmest Euroopa naisest väidab, et teda on alates 15. eluaastast füüsiliselt või seksuaalselt vääralt koheldud. 8 protsenti on kogenud kuritarvitamist viimase 12 kuu jooksul. Taanis alates 15. eluaastast kinnitab kuritarvitamist (abuse) Taanis 52, Soomes 47, Rootsis 46, Poolas aga 19 protsenti naistest. Vaat nõnda. Jutt on üldvägivallast! Kas me teame, kui palju selle seas esineb koduvägivalda? Meil väidavad tõeväänajad, et kõik see ongi koduvägivald. Muidugi mitte. Ei, me ei tea seda ja ei hakka ka teada saama. Piisab sellestki. Mida kaugem minevik, seda õudsemad tunduvad asjad olnud olevat. Kõige õudsem on naiste elu Taanis, Poolas on lausa lust ja lillepidu! Kas tõesti? Mida ütleks selle peale Miłosz? „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult ilus ja lõbus.“

Selle peale ma nõuan, et meie President lõpetaks ometi tõeväänamisvägivalla! Minu ja minu rahva kallal. Ma ei saa nõuda, et selle lõpetaks ära Kaja Kallas või veel vähem Jevgeni Ossinovski. Sest sotsialismile on sisse kirjutatud vale, seda tean ma ilmselgelt. Nii teoreetiliselt kui kahjuks ka praktiliselt. Reformierakond on sotsialismi kannul päris edukalt. Lõpetagu ära! Kui nad ei suuda jääda mikrofonide ja kaamera ees väärikaks ning täita ametiga kaasnevaid käitumisreegleid. Mis siis, et mina ei ole Presidenti valinud, vaid tol ajal võimul olnud poliitikud, ja milliseid leppeid nad omavahel tegid, pole teada. Nii nagu ka ei ole teada siiani, mida meie President Kremlis tegi.

Kui palju meil faktiliselt ajakirjanike lahti lastakse? Mina olen üks neist, aga siis ei karjunud keegi, et appi! Veelkord: olen andestanud ja ehk ka mõistnud, ent mitte unustanud. Ma ei tea täpselt, kuid arvan, et see protsent on üsna väike. Kui palju mõni meie avamusajakirjanikest arvestab tegelike faktidega? Ent osatakse end sättida ohvri rolli, kannatajaks Kristuseks. Mis seal ikka, mina luban enesele kahelda, kas Kristus ikka tuli Lobjaka näol Maale tagasi. Pigem on tegu sellega, millest kirjutas mu lemmikluuletaja Ernst Enno aastal 1909: „Hõõguvas lootuses ütleme: tere! Ent küll nii mõnigi, keda tervitanud oleme, ida punasesse värvipotti ära on uppunud…“

Sotsid ei valitud sedapuhku maha mitte niivõrd õllepoliitika tõttu – kuigi ka see näitab nende valelikkust, sest aktsiise tõsteti ikka raha saamiseks, mitte kellegi tervise kaitsmiseks, millest on faktiliselt teda, et aktsiis ei avita  – vaid eelkõige seetõttu, et välisminister Mikser valetas rahvale rändelepingu kohta. Salgas ja valetas. Ja salgavad siiamaani. Ning valetavad siiamaani. Te teate kõik ise, kuidas, ja kui ei oleks olnud Isamaad, oleks sotsid saanud vale seljas sõita edasi, nagu nad on ilmselt teinud seni. Me ei teagi, milliseid leppeid ja kellega Mikser on kokku mäkerdanud. Mul on häbi, et ka President ühines salgajate kambaga. See on fakt, mitte see, et mina istun ja ootan peret, kelles saaksin vägivallatseda.

Ma võin seda kõike kõnelda, sest mulle on õndsal sotsialismi ajal pistetud nina alla tühi paber, keeratud rautatud uks kinni ja kästud kirjutada oma kontaktidest. Paber jäi mõttetühjaks, ei tea, ei mäleta, kirjutasin. Mind on lõputult mõnitatud igasugustes komsomoli- ja parteikomiteedes (ehkki olin ka ise komsomol, seda nüüd küll). Mind on praegune võimumees karistanud selle eest, et mõnitasin Nõukogude liitu selle 50. aastapäeval. Mind on selle eest ülikoolist välja visatud, ainult et selgus, et olen juba sealt cum laude väljunud. Mind kaitses Endel Lippmaa oaas, vaba mõtlemise oaas, sest nõuti mu töölt vallandamist. Ma ei soovi mingeid „meetmeid“, ärge olge absurdsed. Kristlasena olen andestanud. Kuid Kristus ei  nõudnud, et peab unustama, ja ma ei kavatsegi unustada seda, mis sotsid meie rahvaga on teinud ja tahavad teha edaspidigi. Muidugi on sotsialism nakatav, ja see ongi nakatanud reformiinimesed, seda enam, et ajalooline pinnas on soodne. Nüüd te ütlete, et mis ma jaman, Soomes ja Hispaanias ja kus veel on just sotsid pääsenud võimule. Ärge tulge mulle rääkima Soomest ja Hispaaniast. Soome YLE oli kommunistlik nagu Eesti Raadio (tollal veel õnneks mitte rahvusraadio). Mida ütles Mika Waltari oma „Riigi salduse“ viimases lauses? „Ma oli näinud ristilöödud Jeesust kahe röövli vahel. Aga tema riiki seal enam ei olnud.“ Mis Hispaaniasse puutub, siis nemad võivad katsetada, tegid seda isegi kodusõjas. Me meenutame Gerge Orwelli nägemust „1984“, kuid tema „Ülistus Katalooniale“ on hoopis vägevam. See oli sündmus, kus Orwell loobus olemast sots ja pöördus näoga inimese poole.

Ärge siis imestage, et ekreistid on pääsenud rusikatega vehkima! Kas arvate, et mulle see meeldib? Muidugi mitte. Ent selle eest vastutavad sotsid, reform ja President. Mina olen edumeelne konservatiiv ja ei arva, et loodusteadus tuleks ümber kirjutada mingite tüüpide tahtel, olgu siis nad presidendi või partejuhtide nahas.

Ma avaldan teile saladuse: kliima muutub. Kuid kuidas, seda meie ei tea ja saame teada alles takkajärele. Ja kui palju on selles inimese teenet, seda ei saa teada saamagi! Pole mõtet kõike maailma hädasid kliimamuutuse kaela määrida. Kliimapagulus on täielik nonsenss, kliimamuutusest suurenenud katastroofide arv samuti. Astroloogia, kui tahate võrrelda.

Kuid faktiväänamine ei ole astroloogia. Lugege omati midagi, lugege rootsi arstiteadlase Hans Roslingi möödunud aastal ilmunud raamatut „Faktfulness“ („Faktitäius“), seal näitab Rosling meile võluvalt ette, kui vähe me tegelikult maailma suundumustest teame. Me arvame teadvat, et teame, isegi kõige tähtsamat otsustajad oma Davosis ei tea. „Kümme põhjust, miks me arvanne maailmas valesti – ja miks asjad on paremad kui arvate,“ lubab Rosling. Paremad? Jah, paremad: me ei teagi, et enamik inimesi elab keskmise sissetulekuga maades (hõiskame, et meie oleme seal!), et oodatav keskmine eluiga maailmas on 70 aastat (hõiskame, et meil on), et looduskatastroofides hukkunute arv on saja aastaga kaks korda vähenenud, et tiigrid, pandad ja valged ninasarvikud ei ole enam ohustatud loomad, et 80 protsenti inimestest saab ligi elektrile, et maailmas vaktsineeritakse 80 protsenti üheaastastest lastest. Ja et koduvägivalla hiiglaslik hulk on üsna tõenäoliselt mälu moonutus. Mitte et see oleks talutav, loomulikult mitte, ent sellega ei saa hakkama tõeväänajate erakonnad ega ametkonnad.

Veelkord tsitaat: „…paistab sedamoodi, et me oleme murrangu ajajärgu tunnistajad ja osalised, samasuguse nagu paganlusest kristlusesse üleminek Rooma impeeriumis,“ kirjutas Miłosz 1. veebruaril 1988. Ja oma Nobeli kõnes aastal 1980: „Hea on sündida väikesel maal, kus loodus on inimlikku mõõtu, kus aastasadu on külg külje kõrval eksisteerinud eri keeled ja usutunnistused.“ Ta pidas silmas Wilnot ja Leedumaad. Mina Eestit. Tõeväänamiseta Eestit.

Elagu Esimene Mai. Ja Teine ja Kolmekümne esimene ka!

Treppojal, 1. mail, 2019.

 

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri