Piusa koobastest leiti maailma vanim tõmmulendlane: nahkhiir on vähemalt 36 aastat vana
10. nov. 2026
Piusa koobastest leiti maailma vanim teadaolev tõmmulendlane. Isane nahkhiir, kes rõngastati täiskasvanuna 9. märtsil 1990, oli tänavu veebruaris taasleiu hetkel vähemalt 36 aastat ja 7 kuud vana. Leiust kirjutasid novembri alguses ERR Novaator, Postimees ja Imeline Teadus ning teadustulemus avaldati oktoobri lõpus ajakirjas Mammalia. Artikli autorid on Oliver Kalda, Christel R. Bachmann, Lauri Lutsar, Maris Pärn ja Rauno Kalda.
Juhuslik leid rutiinse loenduse käigus
Tartu Ülikooli elurikkuse ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse nooremteaduri Oliver Kalda sõnul oli tegu üsna juhusliku avastusega. Teadlased tegid Piusal keskkonnaagentuuri tellitud talvituvate nahkhiirte seireloendust, mille eesmärk on jälgida loomade arvukuse muutusi eri talvituspaikades. Piusa koopaid seiratakse iga kolme aasta tagant.
Seekordne rekordiomanik istus koopas üksinda, mitte teiste nahkhiirte vahel, ning rõngas torkas taskulambi valguses kohe silma. Kalda selgitas ERR-ile, et sageli jääb rõngastatud tiib prao poole või on loom sügaval augus, nii et rõngast ei näe. Seekord läks teisiti.
Nahkhiirerõngal on vaid number. Selle järgi saab andmebaasist kontrollida, millal ja kus loom märgistati, mis liigiga on tegu ning millised olid tema mõõdud ja kaal. Andmebaasist selgus, et isend sai rõnga samas kaevanduse osas, kus ta nüüd üles leiti.
Miks just „vähemalt“ 36 aastat
Nahkhiire täpset vanust on keeruline määrata. Suvel ja varasügisel saab seda hinnata liigeste luustumise järgi: sama aasta noorloomal on luude otstes kasvutsoonid veel näha. Talvel seda eristust teha ei saa. Kuna nahkhiir rõngastati 1990. aasta märtsis juba täiskasvanuna, pidi ta olema sündinud hiljemalt 1989. aasta suvel. Sellest tulenebki alampiir: vähemalt 36 aastat ja seitse kuud.
Varem peeti tõmmulendlase liigirekordiks Siberist leitud 41-aastast isendit, kes on ühtlasi maailma vanim teadaolev nahkhiir. Imelise Teaduse vahendusel selgub aga, et tänapäevaste DNA-uuringute põhjal kuulub too loom hoopis teise liiki, Myotis sibiricus. Seega jäi tõmmulendlase (Myotis brandtii) varasemaks rekordiks 32 aastat, mille Piusa isend nüüd selgelt ületas. Kõigi liikide arvestuses on leid Euroopas vanuselt teine: ees on vaid 37-aastane suurlendlane.
Väike keha, pikk elu
Imetajate maksimaalne eluiga on üldiselt seotud keha suurusega. Nahkhiired on selles reeglis märkimisväärne erand. Tõmmulendlane kaalub vaid seitse kuni üheksa grammi, samas kui sama väikesed närilised elavad sageli vaid paar aastat. Mõne nahkhiireliigi puhul on tõendatud eluiga peaaegu kümme korda pikem, kui kehamassi põhjal võiks oodata.
Just seetõttu on nahkhiired vananemisuuringutes olulised mudelloomad. Kalda sõnul annab teadmine nende pikaealisusest teistele teadlastele võimaluse võrrelda geneetikat ja füsioloogiat ning otsida mehhanisme, mis lubavad neil teiste pisiimetajatega võrreldes nii kaua elada. Keskmine eluiga looduses on siiski palju lühem. Uuringutes on nahkhiirte oodatavaks elueaks hinnatud pigem viis kuni kümme aastat, sest paljud noorloomad ei leia näiteks talvitumiseks sobivat paika.
Truudus kodukoopale
Rekordinahkhiir registreeriti Piusa kaevanduses pärast rõngastamist veel neljal korral: 2013., 2018., 2021. ja 2026. aastal. See viitab tugevale talvituspaiga truudusele. Kalda sõnul on nahkhiired sageli üsna konservatiivsed: nad naasevad pärast rännet sünnikoloonia juurde ning käivad talvitumas tuttavates kohtades.
Piusa on üks Põhja-Euroopa olulisemaid nahkhiirte talvituspaiku. Eelmisel talvel veetis seal talve üle 4200 nahkhiire. Tõmmulendlane oli 1970. ja 1980. aastatel talvitumispaikades haruldane, kuid tänaseks on tema arvukus koobastes märkimisväärselt kasvanud ning mõnes paigas on ta koguni arvukaim liik.
Rõngastamise pikk ajalugu Eestis
Eestis rõngastati esimene nahkhiir 9. novembril 1947. Selleks oli Tallinna lähedal Laagri käikudes talvitunud pruun-suurkõrv. Aastatel 1947–1996 märgistati Eestis üle 16 000 nahkhiire. Viimase kümnendi jooksul on rõngastatud umbes paar tuhat looma ning viimastel aastatel vaid mõnikümmend aastas. Praegu on märgistamine seotud peamiselt Tartu Ülikooli nahkhiirte terviseuuringuga, kus rõngas aitab sama looma eri aastatel ära tunda.
Uuringu autorite hinnangul näitab Piusa leid, kui väärtuslikud on pikaajaline seire ja rõngastusprogrammid. Ilma 1990. aastate alguse rõngastamiseta poleks tänast rekordit keegi kinnitada saanud.
Talvel tasub koopad rahule jätta
Nahkhiirte pikaealisus muudab nende elupaikade kaitse eriti oluliseks. Paljudes suurtes maa-alustes paikades, näiteks Peeter Suure merekindluse käikudes Tallinna lähistel, on inimeste viibimine keelatud 1. septembrist 1. maini. Kalda selgitab, et iga äratamine kulutab looma energiavarusid ning just ärkamistele kulub talvel suurem osa energiast. Seetõttu soovitab ta talvisel ajal hoiduda ekskursioonidest ja matkadest paikades, kus nahkhiirte kaitseks kehtivad liikumispiirangud.