teadus.ee » Arhiiv » Tuhandejõuline Nobeli füüsikapreemia

Ei juhtu just sageli, kui Nobeli füüsikapreemia antakse kosmoloogidele, kes uurivad, kuidas universum tekkis. Sest ega nende tulemusi ju ikkagi täpselt enam kontrollida saa. Midagi siiski saab. Nimelt seda, mis on pärit universumi algaegadest. Nagu näiteks komilist mikrolaine taustkiirgust (CMB). Kosmiline mikrolaine taustkiirgus avastati 1964. aastal. See pärineb aastast 380 000 pärast Suurt Pauku, mil footonid vabanesid vangistusest. Selle kiirguslik temperatuur on 2,7 K. Kuid kuidas see jaotub ruumis ja sageduste järgi, polnud siis veel teada. Kosmilise taustkiirguse uurija, satelliit COBE (Cosmic Background Explorer) lugu algas 1974. aastal. 1989. aastal lennutati satelliit orbiidile. Idee oli mõõta CMB üle kogu taeva. Sellel oli kolm riista, mis katsid lainepikkused ühest mikromeetrist ühe sentimeetrini. Soov oli mõõta nii kiirguse anisotroopiat, see tähendab, et kust tuleb seda enam, kust vähem, kui ka selle spektrit, see tähendab jaotust sageduste järgi. Projektis osales enam kui 1000 teadlast, inseneri ja ametnikku. John Mather oli selle juhtivteadlane, George Smoot diferentsiaalse mikrolaine radiomeetri juhtivteadlane. Selle nädala kolmapäeval määrati neile kahele täpsete mõõtmiste eest Nobeli preemia. Tegelikult on kogu töö taga, nagu juba viidatud, tuhat inimest. See pole Nobeli puhul küll esmakordne, kuid siiski ka mitte iga-aastane juhtum. Tavaliselt on küll nõnda, et teadlaste rühmad uurivad sama asja ja võistlevad omavahel. Kuid nüüd oldi väljaspool igasugust konkurentsi. Kuid see-eest tehti täpset tööd. Lõppeesmärgiks saada teada rohkem tumeda aine kohta, millest enamjaolt universum koos seisab. Kuid too pole ennast veel inimesele kätte andnud.

Tiit Kändler

Jaga