teadus.ee » Arhiiv » Umbluise Madis Kõivu Luhalt-tulek

Madis Kõiv, Luhta-minek, Ilmamaa
681 lk, kõvad kaaned, hind 130 kr

Madis Kõiv võib tunduda raske, igav, esoteeriline. Kuid rumal ta kindlasti ei tundu. Ja üksluine ammugi mitte. Luine, seda vahel küll. Isegi umbluine.
Ilmamaa avaldatud kogumikust leiab lugemist nii humanitaar kui realist. Tema käsitlused Tammsaarest, Kalevipojast, Koidulast, eriti aga Juhan Jaigist ja Alliksaarest on omalaadsed vähemalt, kui mitte originaalsed. Füüsikule pakuvad pinget ka Kõivu ajakäsitlused nii Kreeka apooriate sõlmituses kui nüüdisfüüsika valguses. Füüsik ju Kõiv hariduselt ongi, ja kohati tundub, et tema käsitlused Saksa filosoofiast (Schopenhauer, Leibnitz, Fichte, Wittgenstein) on kui arutlus füüsika meetodist. Aga jah, Kõivu “Filosoofipäeva” lavastus Draamateatris on ikka veel silme ees, nii kauge kui see ka ei olnud. Ja küllap leiavad mälusoppides koha ka tema tekstifilosoofid.

Aga ikkagi. Kõiv on huvitav just selle poolest, et ta seob kuidagi ummamuudu vaimse tegevuse mitmed, tavaelus eraldi elu elavad vallad. Tuleb meelde Peter Watsoni “Kohutav ilu”, 20. sajandi intellektuaalne ajalugu, mis ka meile tavapäratul ja kohati isegi ajakirjanduslikul moel tõmbab kokku füüsika ja lüürika, maalikunsti ja matemaatika, muusika ja keemia. Üks asi kõik. Kui kaugemalt vaadata. Madis Kõiv läheb luhta, vaatab asja luhalt. Tema raamat meenutabki luhaheinamaad, selle fraktaalsust, enesesarnasust. Lõppude lõpuks ükstapuha, milliselt leheküljelt see avada ja lugeda. Nii et üks ummamuudu võrokese luhalt tulek, väärib tutvumist. Ja kui riiulis ruumi, ka ostmist.

teadus.ee

Jaga