teadus.ee » Arhiiv » Tulnukad elavad inimeste peades

sagan-2725507

Carl Sagan Deemonitest vaevatud maailm Teadus kui küünal pimeduses Inglise keelest tõlkinud Mart Kangur 327 lk, hind poes ca 225 kr

See raamat ei ole lihtne raamat. Aga ega raamat, mis tegeleb deemonitega, saagi olla lihtne. Lugesin seda kümmekonna aasta eest inglise keeles. Nüüd lugesin jälle üle, ja oli ikka huvitav. Nimelt oli Sagan (jah, kahjuks oli, sest too astronoom ja suurepärane teaduse populariseerija suri 1996. aastal) huvitav segu ameerikalikust praktitsismist ja euroopalikust filosofismist. Sagan tegeleb selles viimases oma elu ajal avaldatud raamatus küsimusega, et miks on parateadused nii ligitõmbavad. Miks nn alternatiivmeditsiini läheb enam raha kui uute ravimite väljatöötamisele. Miks keskaegsed nõiaprotsessid said toimuda? Miks USA-s tema sõnul huvi reaalteaduste vastu üha langeb? Miks Marsi kanalid ja nägu Marsil nii populaarsed ideed olid? Miks nõnda palju ameeriklasi on oma jutu järgi UFO-laste poolt röövitud, väärkoheldud ja siis jälle tagasi tassitud? Kui uskuda nende arvu, siis peaks igal aastal maailmas ufolaste poolt röövitama miljoneid inimesi. Sagan, kes oli üks maaväliste tsivilisatsioonide otsingute algatajaid, on tulnukate suhtes seda meelt, et seni pole neist teada ühtki fakti, mida ei saaks lihtsamalt ära seletada. Nad pole küll võimatud, ent siiani esinevad ikkagi vaid inimeste teadvuses, mis on teadagi lihtsalt manipuleeritav. Aga mis asi see teadus siis ikka on? Sagani arvates ei tegelda koolis mitte teaduse meetodite selgitamisega ja õppimisega, vaid pigem faktide pähetagumisega. Nii kaob laste huvi maailma kohta kõike teada saada mõne kooliaastaga. On kummaline, et kui Euroopa arvab, et jääb USA-st innovaatilisuse poolest maha, kritiseerib Sagan USA süsteemi. Hakka või arvama, et seal tehakse väga palju teadustööd ära mujalt maailmast kokku ostetud ajude poolt. Sagan toob kogu maailmast, eelkõige siiski Ameerikast ja Euroopast palju huvitavaid näiteid selle kohta, kuidas hiljem kuulsaks saanud teadlased tegutsesid. Ja mida nad välja nuputasid. Tema ilmne lemmik on Thomas Jefferson, kes pidas end eelkõige teadlaseks. Ja kes ühe hiljutise uuringu kohaselt osutus USA kõigi aegade intelligentsemaks presidendiks. Sagan juhib ka tähelepanu, et ühiskonnad teevad iga päev suurejoonelisi eksperimente, millel pole mingit tõestust taga. Nagu süstalde tasuta vahetamine, kondoomide kättesaadavaks muutmine ja meil näiteks metsavahtide kaotamine. “Täna pole Maal ühtki riiki, mis vastaks 21. sajandi keskpaiga nõudmistele,” deklareerib ta uljalt. Teaduse lahutamatu osa on skeptitsism, see aga on valitsejatele vägagi ebamugav. Seepärast siis sallitaksegi pigem astroloogiat või nõiakunsti, mitte aga astronoomiat või matemaatikat. Viimase kahe omandamiseks läheb lisaks veel vaata et kolmandik elust. Kas aga skeptitsism ja mõttevabadus tagab ilmtingimata demokraatia, pole Sagan just nii väga veendunud. Kahju küll, et kirjastus on lühendanud raamatu registrit ja ära jätnud kirjanduse loetelu ning autori biograafia. See-eest on lisatud Marek Strandbergi järelsõna. Väga huvitav ja õpetlik raamat nii teadusesse pürgijatele, selles tegutsejatele kui muidu ärksama mõttega rahvale. Eesti keeles pole selliseid just liiga palju. Näis, kas kaob paranähtuste letile nagu nii mõni teinegi populaarteaduslik raamat Eesti raamatupoodides.
teadus.ee

Jaga