teadus.ee » Arhiiv » Ühe teadusajakirjaniku pihtimus

Tiit Kändler, teaduskirjanik

Moto: „Kõik, mida inimrass on teinud ja mõtelnud, puutub sügavalt tunnetatud vajaduste rahuldamisse ja valu leevendamisse.” Albert Einstein (1879–1955), Saksa-Ameerika füüsik

Möödunud aastal avaldasin oma teadusküljel www.teadus.ee ja saatsin ka e-uudiskirjas nr 183 ning Facebookis laiali oma nägemuse talvisest Laelatu puisniidust. Kirjutasin selle eessõnas:

„Alljärgnev lugu ilmus jõulutervitusena mu häädele lugejatele 20. detsembri Eesti Päevalehe teadusküljel vaikse pühendusena neile, kes on mu aastate pikku ilmunud lugusid uurinud ja nende kohta mulle ka lahkeid tähelepanekuid teinud.“

Ning lubasin, et selle selgituse tähendus „ilmneb loodetavasti kolmekuningapäeva paiku.“

Nüüd on käes aeg, mil mul on raske, ent vältimatu kohustus anda teada, et Laelatu loo kirjutasin ajal, mil Eesti Päevalehe ülemuskond oli andnud mulle teada „töölepingu erakorralisest ülesütlemisest“ alates jaanuari esimesest päevast.

Olen Eesti Päevalehes väikese pausiga töötanud 22 aastat, millest 14 on õnnestunud  mistahes olukordades, sealhulgas peatoimetajate ja reatoimetajate ning nende nõudmiste muutudes ilmutada eraldi teadusele pühendatud lehekülge – algselt paralleelselt keskkonnaleheküljega –, ja mu Euroopa taustalgi edukas tundunud tegevus hoidus alati vähemal või enamal määral tasakaalu kodanikualgatuse piiril – töötades kodus, omaenese vahendite toel. Nõnda ehk ei liialda ma palju, kui liigitan end avaliku elu tegelaste sekka ning seetõttu olen kohustutud selgitama juhtunut.

On siin hää paik tänada oma Eesti Päevalehe artiklite vahvaid lugejaid, kes vahel pole pidanud paljuks oma huvi mulle ka sõnaliselt ilmutada.

KÕIGEPEALT: ma ei lahkunud vabal soovil, ega tundnud väsimust. Mulle ei olnud heita ette mingeid töölepingu punktide rikkumisi. See peab olema selge.

On ka ilmselge, et mistahes asutuse töös tuleb teha muudatusi, mille käigus osa töötajaid osutuvad üleliigseteks. Mõistan seda ka enese puhul. Ent viis, kuidas organisatsioon inimestega neile sellisel kahtlemata mitte just kergel ajal käitub, on ülemuste valik. Minuga ei räägitud asjast sõnagi, enne, kui kutsuti 4. detsembril kohale kohtuma peatoimetaja Urmo Soonvaldi ja tegevtoimetaja Andres Eilartiga. Ei räägitud siiski, selles klaasikambris, kus valgesse rõivastatud peatoimetaja pilk oli suunatud kusagile üle mu vasaku õla, sinna, kust läbi akna võis paremal juhul näha sajuse udu pilvi. Mulle lihtsalt lükati ette lauale paber, kust ma sain lahkelt lugeda paragrahvikonksudega illustreeritud teksti ja alla kirjutada, et olen papri kätte saanud.

EI SÕNAGI sellest tööst, mida olen teinud, et poolt sõnagi neist muudatustest, mis „seoses otsusega äriühingu töö efektiivsemaks muuta“ minu aastatepikkuse töö ja vaeva kuulutasid ebatõhusaks. Ei sõnagi. Ma olin tühisem kui see aknatagune udupilv, mis võib vähemasti vihmaga ähvardada. Ei sõnagi. Ahjaa, siiski lubati, et ehk leidub mõni lahendus, kuis ma saaksin lehele kasulik olla. Kuid paari nädala pärast, kui olin lahendusi kuulma läinud, osutusid needki lubadused tühiseks.

Olles ajakirjanikuna tahes ja tahtmata jälginud ning püüdnud tunnetada Eestis toimuvat, tunnen nüüd omal nahal: mu kartus, et laad, mida on kodanikega käitumisel enesele aastate vältel lubanud riiki juhtivate parteide tegelased, on mitte ainult imbumas, vaid imbunud üha allapoole.

Nõnda siis, olles kirjutanud ajalehes Sirp nüüd juba neli aastakümmet kord ridade vahel, kord peal, kord all, tundsin äkitselt oma nahaga, et Toomas Väljataga ja Kaur Kender pole üksikjuhtum. Kui juba Eesti Päevalehes leiduvad AS Eesti Ajalahed juhatuse esimees Art Lukas ja peatoimetaja Urmo Soonvald, küllap siis ka mõneski teises asutuses esineb samalaadse Väljataga ja Kenderi sättumusega inimesi juhatuse esimeesteks ja peameesteks. Kellel pole mingit moraalset tõket näidata, et oled täiesti tühine ja tegutsenud täiesti asjatult.

Olen Rahva Hääle ja Eesti Päevalehe muutudes töötanud eelnevalt seitsme peatoimetaja ja ühe asetoimetaja juhtimisel, on olnud erimeelsusi, on olnud konfliktegi, mida, kahju küll, põhjustas enamjaolt minu ebasobiv käitumine ning vead, mida tegin ja millest paljut häbenen elu lõpuni. Kuid alati on olnud võimalik kõnelda. Midagi sellist, nagu kogesin 4. detsembril, ei oleks ma eales oodanud.

MA JU TEAN, ET AJAD MUUTUVAD, ja inimesed ei kipu muutusega just eriti rõõmsalt kaasas käima. Kuid mulle on hingeliseks toeks ka president Meri antud orden, paar Eesti teaduse populariseerimise tunnustustust ja ülemöödunud aasta Euroopa parima teaduskirjaniku preemia – loodan, et need näited ei tundu siinkohal kelkimisena, vaid on toodud lihtsalt taustaks, olgu või õlekõrrelaadseks.

Mis kõik ei tähenda, olgu veelkord öeldud, et need näited peaksid olema mingid garandid minu igikestvaks ametiks ühe ja sama asjanduse sees. Kuid tunnustused või mitte, ma arvan jätkuvalt, et ei parteijuhid, ei asutuste juhid ole õigustatud käituma viisil, mis tekitab alluvale ebavajalikke kannatusi. Kui juba ahiküttest väidetavalt saastatud õhk öeldatavalt lühendab keskmise kodaniku eluiga – kuipalju lühendab ja ohustab elu käitumine, mille puhul tajud järgmist. Esmalugemisel veidi hirmutav diagnoos, mille möödunud aasta 23. novembril andis Õhtulehe küsitlusele Hando Runnel: meiega käitutakse kui orjadega („Ja praegu on Eestis täpselt seesama –kõik on nagu pärisorjad! Otsustavad kas partei ladvikusse või kõrgemasse bürokraatiasse kuuluvad riigiinimesed – see on see kõrgem seisus.“) – ei pruugigi tõest olla kaugemal kui vihm udupilvest.

ERITI KURVAKS TEEB selline juhtide omalaadne käitumine ajalehe puhul, kes oma tekstides on esinenud inimväärikuse kaitseks, alandatute ja solvatute hüvanguks. Kuidas pean nüüd neid sõnu uskuma? Eks iga lugeja teeb oma otsused. Mina usun, ma usun neid vahvaid kolleege, keda EPList tean, kuid selge see, et praegu kehtiva peatoimetaja kirjutisi pole mul just kerge uskuda.

Mul on, mida teha. Olen viimastel aastatel ilmutanud aastas kolm-neli raamatut, selgi aastal, kui teadusjumal annab, võiks ilmuda mõnigi. Tahtmatult andis tuge mu kaheaastane reis läbi Kõrvemaa, Pandivere ja Alutaguse, mille inimestest ja loodusest ja ajaloost inspireeritud reisiraamat asjaolude laabudes kevadel ilmumas. Tuge on andnud jätkuv mõtlemine meie ühele vägevale inimesele, teadlasele Ernst Öpikule. Kui juba tema ellu jäi…

KOHANE ON ÖELDU kokku võtta Öpiku sõnadega, millega tema ignorante kostitas: „They should know better!“

Ja panna siia lõppu link ansambli „Queen“ kitarristi, astrofüüsiku haridusega Brian May soolole „Last Horizon“:

Muuseas, kui käisin aastal 2006 Londonis West Endis „Dominioni“ teatris vaatamas „Queenist“ muusikali „We Will Rock You,“ siis õuepimeduses Oxford Streetile jõudes ja seal sebivat rahvast vaadates tekkis säherdune testamentlik tunne, et nad ei tea, mis nad teevad. Déjà vu, mis kipub korduma – elu kui Karl Čapeki teooria anekdootidest, mis külastavad maailma nagu komeedid: me ei tea, milline neist naaseb homme, milline tuhande aasta pärast.

Foto: Tiit Kändler: CERNi etüüd

Terv, Tiit