Suur comeback: Jumala naasmine teadusse

19. Dec 2008

“… ja meile ei pea andma tagasi seda mis me oleme kaotanud!
sellest et meil oli
on meile küllalt”
Pentti Saarikoski, soome luuletaja (1937 – 1983)

Esmapilgul näib, et religioossus ja teaduslikkus on meie kultuuris aprioorselt vastuolulised nähtused. Kuid ometi peavad ka teadlased jõulupühi. Seega siis jumala poja sünnipäeva. Ja mõtlevad vahel, et kui teadus on nii kõikvõimas, miks siis see inimesi õnnelikuks ei tee? Teiselt poolt jälle – kui Jumal on olemas, miks siis on maailmas häda ja viletsust? Kui te käite kirikus, kas siis peate eitama evolutsiooniteooriat? Mida arvata teadlastest, kes on kristlased? Kas nende teadus on tõsiselt võetav?

FRANCIS COLLINS on maailma kuulsamaid teadlasi, kes juhtis möödunud sajandil inimgenoomi projekti, mis erinevalt konkureerivast ja Craig Venteri juhitud eraprojektist avalikustas kõik oma tulemused ega kuulutanud neid eraomandiks. Tema raamat “The Language of God. A Scentist Presents Evidence for Belief” Tasub kui mitte lugemist, siis vähemasti silmas pidamist.
Selles raamatus kõneleb Collins, kuidas temasugusest agnostikust, kes ei teadnud arvata, on Jumal olemas või ei, sai esmalt ateist, seejärel aga kristlane. Ta arutleb teemal, kas rahuldav harmoonia teadusliku ja hingelise maailmavaate vahel on võimalik. Ning leiab, et on, kuigi seda eitab suur hulk usutegelasi. “Teaduse valdkond on uurida loodust, Jumala valdkond on hingelises maailmas,” kirjutab ta.
Toredal kombel on samalaadsetest asjadest kirjutanud ka meie Uku Masing – ja seda pool sajandit tagasi oma essees “Usu ja teaduse suhtest.” Tema arust on “võitlust peetud hoopis teiste asjade kui “teaduse” ja “usu” vahel.” Ning Masingu väide on, et “ei ole vastuolus usund ja teadus, vaid uskliku ja teadlase maailmavaated võivad olla vastuolulised.”
Maailmavaated aga olenevad aksiomaatikast, mis inimene on saanud oma lapsepõlve kogemuste varal. “Nõnda võiks öelda, et kogu võitlus on käinud lapsepõlve kogemuste ümber,” kirjutas Masing.

NOVEMBRIKUU Scentific American avaldas loo dominikaani preestrist Francisco J. Ayalast, kes California ülikooli evolutsioonibioloog. “Kui Jumal lõi inimese paljunemissüsteemi, kas polnud siis mitte tema kõige suurem abordipooldaja,” küsib ta. Ning näeb, et järgmisel aastal, mil tähistatakse Darwini 200. sünniaastapäeva, ägeneb võitlus evolutsiooni õpetamise ümber veelgi. Tema arust on vaja rahulikku dialoogi. Richard Dawkins, kes on kirjutanud usust õela raamatu on Ayala meelest lihtsalt destruktiivne, kuna peab silmas vaid üht võimalust kahest: kas valida Darwin või Jumal.
Kuid vaidluse uba ei seisne mitte teoloogilistes mõistetes nagu kurjuse seletamine, vaid kirikupingis. Kristluse keskne paradoks – kuidas saab Jumal lubada kurjust ja kannatust – on Ayala arust lahendatud Darwini poolt. Loodus on kehvalt disainitud. Inimese silmal on pimetähn. Parasiidid on sadistid. Kiskjad on halastamatud. Kuid looduslik valik suudab looduse hoolimatust seletada ning eemaldada elusloodusest “kurjuse”, mis vajab tahtlikku vaba tahte akti.

MASING juhtis tähelepanu, et “see, mida me täna nimetame intuitsiooniks, taipamiseks, oli korra ilmutus.” Kui Einstein ja Curie elanuks 20. sajandil enne Kristust, siis nende tunnetusi oleks peetud ilmutusiks. “Elektroni kohta tunnistatakse, et ta samahästi on lainetus kui aine, miks ei võiks maailma kohta öelda, et ta on loodud ja loomata.”
Tõepoolest, teadus tänapäevases mõttes sai alguse ju usumeestest, kes tahtsid leida, kuidas Jumal on maailma üles ehitanud. See, et Descartes Jumalast loobus, oli siiski pigem erand – või õigupoolest kuulub juba otsaga uusaega. Isegi Galileo, Darwin ja Newton olid sügavalt usklikud mehed, rääkimata siis munk Gregor Mendelist või preestriks saada tahtnud Johannes Keplerist või tegelikust preestrist Georges Lemaitre´ist või kirikuõpetajast Joseph Priestley`st.

CANDACE B. PERT on maailmatuntud teadlane, kes avastas opiaadi retseptori. Nüüd on ta avaldanud paar mõjukaks osutunud raamatut. Üks neist, “Kõik, mida on vaja teada, et tunda end jumalikult” avaldus äsja ka eesti keeles. Lühidalt öeldes on asi selles, et Pert, toetudes oma sõnul vaid teaduslikult tõestatud faktidele, vaadates neile teise kandi pealt kui tavapäraselt tavaks, väidab järgmist.
Keha ja meel on tihedamas seoses, kui tavapäraselt arvatakse. “Hakkasin mõistma keha ja meele seost kui ühenduses olevate molekulide laialdast psühhosomaatilist võrgustikku.”
Pert väidab enamgi: inimene suudab oma meele tegevusega oma rakkude tööd juhtida, nii nagu rakud tavateaduse arvates juhivad meelt. Nii et Jumal on meis endis. Peptiidid ja nende retseptorid on emotsioonimolekulid. Meie füüsiline keha võib kogetud emotsioonide tagajärjel muutuda. Keha on alateadlik meel. Teadvus on kogu organismi omand. Tunded toimivad kehas samamoodi nagu narkootilised ained. Lõppkokkuvõttes on küsimus on selles, kuidas andestada. Ja kõige raskem on andestada iseendale.

SAKSA FILOSOOF CHRISTIAN SCHÜLE on hulk aega tegelnud teadmise ja usu vaheliste seostega. Tema põhjalik ja köitev artikkel “Miks inimene usub?” on avaldatud ajakirja GEO detsembrinumbris. “Võib-olla kujutab inimõiguste moraal endast postmodernistliku aja religiooni,” kirjutab ta. “Usk on anne loota, et visandatud paradiisid muutuvad tegelikkuseks.
Lootus, et kunagi saabub päev, kui maailmas valitseb ideaalne kord. Lootus, et tuleb rahu. Nii seesmine kui väline.” Mida muud otsib teaduski, kui ideaalset korda maailmas, Suurt Ühendteooriat. Ja mida muud, kui et teadus usub oma Suurde Pauku, Musta Auku ja Tumedasse Ainesse ning Energiasse. Higgsi bosonisse muidugi ka. Millest nii mõndagi keegi pole näinud ja vist kunagi ka nägema ei saa.

TOODUD NÄITED pole ainsad, mida võiks leida teadlastest, eks mõtlevad usu koha üle teaduses ja elus laiemalt. Tundub küll, et suhtumises on toimumas murrang. Vähemasti ei pelga teadlased seda teemat enam kõneks võtta. Jumal on naasmas teadusseminaridele. Küllap suunab osa oma pilgust sellesse sisevaatlustesse ka Eesti teadus. Muuseas ja ka otse.
Siin ei jää lõpuks jälle ütelda midagi paremat, kui Masing seda tegi: “Tõde pole ehk kohutav iseendast, kuid ta on vast hirmus sellepärast, et oleme oodanud ta olevat ühe või teise, kuid taipame ükskord, et ta pole kumbki.”

Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri