teadus.ee » Arhiiv » Vaba tahe – jumal temaga

See Tiit Kändleri essee ilmus ajalehs Sirp 22. märtsil 20123.  Lisatud autori illustratsioonid

Ja alguses oli Martin Vällik, kes ütles Postimehes Eesti hümni kohta nõnda: „Riiklikult sanktsioneeritud palve /…/ on ebateaduslik.“

Ja Toomas Paul ütles Sirbis sellepeale nõnda: „“Ei ole konkreetse indiviidi valida, kas ta on usklik või uskmatu.“

Ja Rein Raud ütles Eesti Päevalehes selle kõige peale nõnda: „Tegelikkus kui süsteem ei allu kellegi plaanile või tahtele, vaid toimib ja kujuneb nende seaduste põhjal omasoodu.“

Kui üks osaline kirjutab ühes lehes, teine talle aga vastu vaidleb teises lehes, kolmas teisele kolmandamas, kuidas seda nimetada? Kas on see vaba tahte avaldus või lihtsalt kaose ilmumine rahvale? Olen segaduses, tahaks vastata, aga kus – võibolla hoopis kusagil kõrgemal pool? Jumal küll, mida teha? Oi-oi, vabandust, palun, juba see nimi tuli. Aga olgu, otsustan, et sekkuda on sobilik ka siin.

Alguses, teadagi, oli, on ja jääb sõna, kuni inimene või mõni muu olend seda kasutada mõistab või viitsib. Ja kinnitagu vaidlejad mida tahes, varjaku nad oma mõtteid kuitahes suure lugemuse raudse eesriide taha, tegelikult ju käib vaidlus ikka selle üle, et kas Jumal on või Jumalat ei ole mitte. (Ei midagi uut siin taeva all (olgu seal Jumal või mitte) – Jumala olemasolu kütab enam kirgi isegi sellest, kas elektriturg peaks olema avatud või suletud või kas muuseum peaks olema linnast väljas või peaks linn olema muuseumi sees.) Ja see annab lootust. Kuni rahvale pole ükskõik hingeline küsimus – on Jumal või ei ole Jumalat, pole veel kadund kõik ja saab loota, et vähemalt keskmised koju tulevad.

Eks me kõik, kes me veel säherdusi dispuute loeme ja kirjutame, ole midagi tarka ka ennemuiste lugenud, aga püüan sedapuhku hakkama saada keerutamata, ilma nende diskursuste ja pööreteta, mille taha võib varjuda nii hõlpsalt saatan ise.

Vastus peitub keeles

Vastus on lihtne. Asi pole Jumalas või vabas tahtes, asi on keeles. See pole miskit uut – kui selgus (eksperimentidest), et Newtoni mehaanika (klerikaali oma) ei sobi, et on veel miskit, mida see ei kirjelda, siis tehti valmis kvantfüüsika. Metsikute filosoofiliste vaidluste saatel. Kuid filosoofiast pole abi, ütles Heisenberg, ja täiendas Bohri komplementaarsuse printsiipi määramatuse relatsiooniga.

Need kaks – koplementaarsus ja määramatus – tähendavad inimkeeli umbes järgmist (sest vaid umbes saab neist inimkeeli kõnelda!): on asju looduses, mille kirjeldamiseks inimkeel ei kõlba. Ja vähe sellest – neid asju ei saa ka keeletute riistadega ühekorraga kuitahes täpselt mõõta. Pole ime, et sihuke asi võttis keeletuks. Kuid abi oli ka üsna lähedal. Selliste asjade kirjeldamiseks tuleb välja mõelda midagi muud. Heisenberg mõtles maatriksmehaanika, Schrödinger lainemehaanika, teised jälle muud, nimetagem seda kõike kokku matemaatikaks.

Nii lihtne see asi ongi. End skeptikuks nimetav Vällik arvab, et Jumalat pole, ja kui juba ei ole, siis ei sobi tema nime isegi mitte hümni laulmisel suhu võtta. Tehkem siin väike tagasiast. Mis imeloom on skeptik? Kas see, kes kahtleb aias, kui näeb aiaauku? Või kahtleb augus, kui näeb aeda?

Ei ole siin sobilik hakata ajama filosoofilise skeptitsismi jälgi. See meid jälile ei vii. Skeptikute liikumine USA kontekstis, mis jõudis üsna peatselt ka Euroopasse, tegeleb nn paranähtuste lahtiselgitamisega, posimise paljastamisega ning teaduse vastaste rünnakute tõrjumisega seal, kus need rünnakud toimuvad. Kordan – seal, kus need toimuvad. Nii ka skeptikud näiteks Soomes. Häda on selles, et skeptitsism Eesti moodi on enesele võtnud ka ateismi rolli. Ateist olla on lihtne, usklik olla raske – kogu aeg kahtled, et kas Jumal on või teda ei ole. Ateisti jaoks pole maailmas mingeid kahtlusi. Kuid kuna ateism nõukogude aja ajaloo kontekstis hästi ei kõla („teaduslik ateism!“), siis saab selle toppida skeptitsismi alla.

Mu meelest aga peaks õige skeptik olema kahtleja, nii nagu õige usklikki.

Kas inimene, kes hüüab „Tule jumal appi!“ usub Jumalat? Kes usub, Jumala nime niisama suhu ei võta. Tähendab ei usu. Kes ei usu, see Jumala nime taha ei poe. Tähendab usub.

Mis näitab, et loogikaga pole siin miskit pihta hakata, jõuame tüüpilise habemeajaja paradoksini.

Vaba tahe kui kvantnähtus

Kui teadus selle nüüdisaegses mõistes pihta hakkas, see tähendab et tuldi selle peale, et ainuüksi arutlus ei vii tõele lähemale, vaid tuleb katsetada, siis olid just vaimulikud see rahvas, kelle seast tuli suur hulk teadlasi ja teadustulemusi. See nende usklikkust ei seganud.

Ei sega ka nüüd, kõneldagu mida tahes. Jah, Richard Dawkins küll püüab tõestada teisiti oma eestigi keelde tõlgitud raamatus „Luul jumalast“, kuid Francis Collins jälle teistpidi oma raamatus „The Language of God“. Kõik tühi töö ja vaimu närimine. Kas sellest, et esimene neist on tõlgitud eesti keelde, teine mitte, võime siis järeldada, et Jumalat pole, kuna ta ei toetanud oma ustava sulase raamatu tõlkimist?

Kunagise loodusteadlasena tean üht ja väga selget asja – kui sead enesele eesmärgiks midagi välja uurida ja hakkad ehitama katseseadet (kirjutuspaberil või laborilaual), siis pole kohta ei filosoofial ei religioonil ega ka ateismil. Pole mingit usku ka teaduse vastu, aga pole ka mingit kahtlust. Tuleb vaid mingi asi täpsemalt ja uudsemat ja olulisemal määral ära mõõta.

Jumal ja mittejumal on vajalik kasvõi selleks, et mõtlemist korras hoida, mõtteid mõlgutada üldisematel teemadel. Kahtlus on teaduses in corpore, kogu tema verifitseeritavusega, see toimib vaid kamba kohal olles ja tegutsedes. Ja vaata – sama lugu on usuga jumalasse. Sellekski on vaja kampa. Erakule eriti.

Meil on vaba tahe arvata, et meil on vaba tahe. Kui jänni jääme, siis kipume selle kena vaba tahte mõttekese hülgama kiiremini kui sisalik saba. Hüüame ette ja taha: „Meil polnud ja pole valikut!“ Ometi me näeme alatasa märke sellest, et juhib miski muu kui see, mille valimata valisime. Küsigem siis nõnda: kas veekeerisel jões on vaba tahe? See on olulisim küsimus, mille taga peitub Jumala olemasolu. Me arvame, et veekeeris sellist küsimust ei esita. Igatahes ei ole meil mingit märki, et esitab. Ometi ei oska ja ei saagi põhimõtteliselt osata öelda, kuidas veekeeris kasvõi silmapilgu murdosa pärast välja näeb. Sihuke on kaootiline korrapärane maailm. Üldjoontes elatav, üksikasjus vahel talutav, vahel mitte.

Kui inimene esitab küsimuse, kas tal on vaba tahe, siis selge see, et on. See aga ei tähenda, et igal inimesel oleks. Lugu on nagu rahaga. Mõnel on seda rohkem, mõnel on seda vähem, mõnel üldsegi mitte. Kuid raha on olemas – ent vaid siis, kui on olemas kamp.

Kas pole nõnda ka Jumalaga. Mõnel on teda rohkem, mõnel vähem, mõnel üldsegi mitte. Ja see ongi jumalik. Mu meelest on see olukord, millest kõneleb kvantfüüsika: antud ajahetkel on lõputu arv minevikke. Kuidas need summeeruvad, selgub olevikus. Kuid mitte tulevikus, sest neid on jälle lõputu arv. Kas Jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ei suuda üles tõsta? Kes vähegi füüsikat tunneb, see teab õiget ning lihtsat vastust: suudab ja ei suuda ka.

Need on asjad, millest meie keeles rääkida ei saa. Ei saa ka matemaatika keeles. Võibolla kunagi tuleb keegi Neobohr ja mõtleb välja uue komplementaarsuse.

Oma mõttekäikude tõestuseks soovitan läbi viia järgmise eksperimendi. Võtke trükkige välja Pauli ja Raua artiklid. Eemaldage autorite nimed ja pealkirjad. Lõigake kumbki artikkel pooleks ja kleepige kokku üks pool ühest, teine teisest. Saate jälle kaks artiklit. Paluge vabatahtlikel katsealustel artikleid lugeda ja hinnata. Tulemused jätke enda teada.

Nõnda siis. Kes usub vabasse tahtesse, see uskugu. Kes Jumalasse, see uskugu. Neid kahte asja ühte heita pole mu meelest kohane. Vähemasti mitte inimkeeles.