Kes keda jälgib?

11. Apr 2008

kunst.ee
1/2008, 96 lk, hind 55 krooni
SA Kultuurileht
Peatoimetaja Heie Teier

Kunagi kirjutas Jaan Kaplinski lasteraamatu “Kes keda sööb?” Nüüd on ühiskonnas päevakorral küsimus “Kes keda jälgib?” Värskes kunstialmanahhis arutlevad selle üle noored teoreetikud ja praktikud, keda kogus kokku Marge Paas. Üsna põnev värk. Ja vastuoluline.
Mõned jooned. Kui almanahhi esiosas kirjutab Vilen Künnapu ringist kui vabastavast, õilistavast ja puhastavast kujundist, siis jälgijate jälgijad toovad näiteks vangla, mis ehitatud ringikujuliselt valvuritega selle keskme ja kambritega ringjalt nende ümber (panoptikon). Ning valgusauguga laes. Tõepoolest, nagu Rooma Pantheon, kus Künnapu end hästi tundis.
Jälgimist soodustavad asjad: ID-kaart, kaupluste ostukaardid, turvakaamerad, internet, vangi jalavõrud, võretehnoloogia (füüsik Andi Hektor), küborgid (semiootikatudeng Herkko Labi), naabrivalve (meediakunstnik Dagmar Kase). Ühelausega – jälgimist on palju kuni arupuruni välja (Veronika Valk). Igaüks võib vabalt lisada.
Kuid mulle tuli selle peale küll mõte, et jälgimine ju ongi elusa omadus. Kui minna metsa, siis iga puu taga võib teid jälgida karu, rebane, siil või vähemasti puuk. Ja nad kõik jälgivad üksteist, silmad punnis. Savannis jälgivad lõvid gnuusid ja gnuud lõvisid. Muidu ei jääks loomad kuidagi ellu. Isegi kui lähete jõe, järve või mere kaldale, vahib teid veest mõni vastik kalapeletis!
Kivid aga jälgisid meie esivanemaid nende juttudes. Ja mäed, ja puud, ja muidugimõista tuuled, vihmad, Kuu ja Päike. Looduses ongi nii, et kõik jälgivad jõudumööda kõiki. Külaühiskonnas jälgiti ja jälgitakse naabreid vahest usinamalt, kui teeb seda nüüdne naabrivalve. Sellepärast ei olnudki vaja uksele lukku panna. Õieti ei olnud see kohane. Igaüks pidi võima igal ajal sisse astuda, et jälgida, mis toimub.
Orhan Pamuk kirjeldab oma Istanbuli raamatus, kuidas üksteist jälgiti Osmanite impeeriumis. Maajad või inkad ei lubanud kellelgi ka öösel ust lukustada, vahid pidid teadma, mida sees tehakse. Ja Põhjamaades ei tõmmata ka ööseks ette kardinaid – näitamaks, et ollakse ausad. Kuidas Roomas üksteist jälgiti, saab lugeda Suetoniuse raamatust 12 keisri kohta.
Reisumehed kõnelevad, et Aafrika kolkas kogunetakse valge mehe ümber karjade kaupa – et teda jälgida. Ometi pole seal mingit elektroonikat.
Aga olgu. kunst.ee pakub ka teise lisa, ja nimelt graafilise disaini lisa. Seal jälgivad grafidisainerid Helveticat ja vanu Eestiaegseid ajakirju.
Nii et jälgimine on elu ja kogu looduse alus. Just jälgimisest tekibki jälg. Kes ei jälgi, see ei söö! Elagu jälg ja elagu töö!
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri