teadus.ee » 2010 » August

Kuidas 19 aastat tagasi tegelikult oli? Püüan seda meenutada juba mõnda aega. Vahel tundub, et tuleb öelda lennartmerelikult, hõbevalgelikult: ei tea, ei mäleta. 19 aastat või 19 aastatuhandet – mis vahet seal on. Kuid aitab liialdamisest, vahe on ometi.

Tean, et 20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks? Mäletan, et tundsin tollal end omamoodi üleminekunähtusena, mis pole mitte just kõige parem tunne. Aga olgu.

Mitte ei mäleta, milline oli ilm, aga umbes selline nagu sama kuupäev tänavu või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab jälgi sündmustest saata, ent neid sealt ammutada mitte just iga kord. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Kuid mälust saan ammutada, et Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Ja saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

Kahelt klišeeliselt koltunud ajaleheväljalõikelt siis vaatan nüüd järele, mida ma neil üsna õudsetel päevadel nägin ja tundsin.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba katteta retoorika.

Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Püüdsin ka üht-teist järeldada.

„Üks on selge: Eesti asi päästeti Moskvas. Kes päästis, pole veel teada.”

„Kõigepealt tuleb järeldada, et riigipööret pole olemas. Sest kui pööre võidab, siis on see seaduslik ja õiguslik muudatus ning kui pööre kaotab, siis on see lihtsalt katse.”

„Ja viimaks tuleb järeldada ehk sedagi, et eesti mees sai küll kogemuse, ent mitte õppetunni. Ta oli kui laadast väsinud talumees, kes reel põõnates ei pannud tähelegi, kuidas hobusekronu ta üle kevadise jäälõhe koju vedas.”

Tiit Kändler