Soojendavad ja hõõguvad lambid

2. May 2008

Hõõglampidele heidetakse ette vähest kasutegurit. Hõõglambid peaksid tootma valgust ja peamiselt sooja. Meil siin vähemalt langeb lampide kasutamisaeg suures jaos aega, kui ruume tuleb kütta. Kas hõõglampide kütmistöö efektiivsus on tõesti minimaalne või loetakse see lihtsalt lihtsustamiseks nulliks? Või leitakse, et (kesk)kütte arve vähendamisele hõõglamp ei mõju ja seega ei pea seda miinust hõõglampide hoopiski kergeks plussiks arvestama?
Artur Räpp

Saadan siinkohal vastuseks mu kolumni, mis mõni aeg tagasi Eesti Päevalehes ilmus.
Tiit Kändler

SÄÄSTMINE EI SAA TOIMUDA MITTE MILLEGI ARVELT
Kui te ei usu, et on võimalik säästa energiat, seda palju enam kulutades, siis on teil muidugi õigus, kui asja võtta teaduslikult. Kui aga läheneda emotsionaalselt, siis just nõnda on lugu säästupirniga. Säästupirn kujutab endast uut kaubandusmüüti.

Elekter muutis meie tsivilisatsiooni palge ehk kõigist viimaste sajandite leiutistest enim. Ja elektripirn ehk hõõglamp on elektri nähtav, selge ja kergesti tajutav kehastus. Thomas Alva Edison leiutas selle senini töötava variandi aastal 1879. Hõõglamp on imelihtne. Millest see siis koosneb? Klaaskolb, mille sees inertgaas argoon või krüptoon või hoopis lämmastik. Hõõgniit, mis on volframtraat. Metallist sokkel, paar metalltraadikest. Ja ongi kõik. Elektronide vool ajab traadi hõõguma, ja selle hõõgumise nähtav osa valgustabki meie ööpäeva seda aega, mis muidu kuluks lõkketegemiseks või pirrusüütamiseks.
Kuid inimene ei ole ju kunagi saavutatuga rahul. Nii leiutas ta ka teist laadi elektrilampe. Nagu näiteks gaaslahendusel põhinev fluorestsentslamp. Mille nüüdne järeltulija on endale saanud hellitusnimeks säästulamp. Ja just selle fluorestsentslambi tõttu on nüüd Brasiilia ja Venezuela esimeste riikidena seadnud sihikule hõõglampide kõrvaletõrjumise. Austraalia keelustab hõõglampide müügi aastal 2010. Ka Euroopa Liidus ringlevad samalaadsed mõtted, eriti Saksamaa, Hollandi, Taani ja Belgia poliitikute seas.

Elektroonikat vajav lamp
Põhjendused on õilsad. Need ilustavad maailma paljude roheliste organisatsioonide trükiste lehekülgi. Näiteks Maa Poliitika Instituudi väitel säästab iga kompaktne fluorestsentne valgusallikas oma eluea jooksul üle 100 kilo kivisütt – kuna tarbib sama valgustootlikkuse juures vähem energiat. “See vähendab oluliselt õhu saastamist, muutes selle ilmselgelt atraktiivseks kiirelt kasvavatele majandustele nagu Hiina ja India. Kui kogu maailm ühineks Austraalia ja Venezuelaga, siis saaks sulgeda üle 270 kivisöel töötava elektrijaama.”
Kõlab uhkelt, eks ole. Aga kuidagi liiga uhkelt, et seda pikemata uskuda. Kompaktne fluorestsentne valgusallikas pole mingi imeasi. See on lihtsalt pisem kui tavaline fluorestsentslamp. Mida esmakordselt demonstreeriti 1893. aasta maailmanäitusel ja mille leiutas Nikola Tesla. Tesla aegadest pole fluorestsentslambi põhimõte muutunud. Nimi aga küll. Nüüd siis nimetatakse seda säästulambiks. Milles sääst seisneb ja kas seda üldse ongi?
Kiirgab inertgaasis neoonis või argoonis asuv elavhõbedaaur, mille aatomite vastu volframist valmistatud katoodist lähtuvad elektronid põrkuvad. Et katood peab selleks kuumenema, ei hakkagi selline valgusallikas kohe täisvõimsusel kiirgama. Elavhõbe kiirgab UV-kiirgust, mis muudetakse klaastoru siseküljele kantud fluorestseeruva fosfori poolt meile nähtavaks. Lisaks vajab lamp nn ballasti, et ei rikneks, kuna muidu tõuseb voolutugevus piiramatult. See on mingi takisti, kondensaator või siis elektrooniline detail nagu transistor. Et valgus ei vilguks sagedusega 100 hertsi, vajatakse veel lisaelektroonikat.
Eluea lõpul väheneb sellise lambi heledus ning see hakkab võrgusagedusel vilkuma. Nii et lambi keskmine eredus on kümnendiku võrra pisem kui pakutakse. Lambid, mida kasutatakse iga sisse-väljalülitamise vahel vähem kui 3 tundi, vananevad kiiremini. Ka pole säästulambi kiirgusspekter silmale kõige sobilikum.

Ohtralt haruldasi elemente
Mis säästulambi sees on? Volfram, inertgaasid, elavhõbe, strontsiumoksiidid, baarium, kaltsiumoksiidid. Lisaks sisaldab elektroonika vajalikke keemilisi elemente. Eriti mürgine neist on elavhõbe, mistõttu säästulamp kuulub ohtlike jäätmete hulka. Ning mille kahjutuks tegemine võtab hulk raha ja aega. Nii et tavaprügilasse seda viia ei saa ja te ei tohi seda panna ka tavakonteinerisse. Mis tähendab, et hukkunud säästulambist lahti saamine on kallis ja aeganõudev tegevus.
Ja kui säästulamp juhtub kodus purunema, siis olete küll imepisikese, kuid siis mõõdetava elavhõbeauru rünnaku all. Ise olen säästulampe puht uudishimust uurinud ja ka kasutanud. Ning võin kinnitada, et mõneteist säherduse valgusallika seast saabus umbes neljandiku ots veel enne, kui hõõglamp oleks oma otsad andnud.
Kui teha lihtne rehkendus, siis saame, et praeguste elektrihindadega võtab keskeltläbi 2 tundi päevas põlev 60-vatine hõõglamp aastas elektrit ja amortisatsioonikulu kokku umbes 3,5 kr, säästulamp aga 3,1 kr. Säästulambi reklaamitava eluea 20 aasta jooksul niisiis säästate tervelt 10 krooni. Juhul kui nõnda kaua elate. Kuid säästulamp kindlasti ei ela nii kaua, kui lülitate seda sisse tihemini kui kolmeks tunni kaupa. Nõnda siis – selleks, et säästulamp midagi säästaks, peate seda põletama ööd kui päevad. Ehkki te hõõglambi korral seda ei teeks.
Keegi muidugi ei kõnele sellest, kui palju saastab loodust säästulambi tootmine ja selle utiliseerimine, võrreldes hõõglambiga.
Niisiis. Lootus, et Hiina ja India rahvamassid tormavad ostma kümme korda kallimaid ja kahtlase eduga lampe, võib küll susiseda mõne tootjafirma juhi peas, aga see on sama, kui tahta, et elekter tuleks ise teie koju.
On üsna huvitav, millise seisukoha võtab ses osas Eesti, kellelt EL varem või hiljem seda küsib. Tavainimesele aga saab soovitada säästulampi sellistesse paikadesse, kus see tõepoolest näiteks turvakaalutlustel pidevalt põleb. Kuid tehnoloogiline iroonia on siingi – valgusandureid omavatesse seadmetesse säästulamp ei sobi.
Sest ei hakka kohe ja hoobilt eredalt särama. Ning tihe sisse-välja lülitamine tapab selle ära veel enne, kui olete uue jaoks raha kogunud. Ja veel. Hõõglamp on vähem efektiivne, kuna suur osa energiast kulub mitte valguseks, vaid soojuseks. Seda põletame enamjaolt aga ajal, mil ongi külm. Nii et see energia meie jaoks kaotsi ei lähegi.

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri