teadus.ee » 2015 » April

See Tiit Kändler kommentaar ilmus ajalehes Eesti Ekspress Mart Viikmaa rassside artikli lisakesena 15. aprillil

Kui ma 2012. aasta 12. juuli õhtul väljusin Dublini Trinity Kolledži eksamihoone suurest, rahvast pungil täis saalist vihmasesse hämarusse ning jalutasin maja taha pargikesse, väljus tagauksest üks pealtnäha murest murtud mees. Veidi kühmus ja ebalev, kõndis ta maja ette ja istus taksosse. See oli 84-aastane James Watson, kellele ma ei söandanud läheneda, et küsida, mida tema kunstlikust elust arvab. Oli toimunud geenitehnoloogia staari Craig Venteri loeng, pühendatud siinsamas 1943. aastal maapaos olnud kvantfüüsika rajaja Erwin Schrödengeri loengule „Mis on elu?“, mis andis panuse ka Watsoni ja Francis Cricki hulljulgele ja eetika piiril tehtud 1953. aasta avastusele, et DNA struktuur on kaksikheeliks. Sest ajast on maailm saanud kuulda Watsoni iroonilist, tarka ja sõltumatut häält. Tema raamat „Kaksikheeliks“ ei toonud Crickile ega Maurice Wilkinsile just rõõmu. Nii nagu iga tõeline pööre, oli ka geenipööre dramaatiline. Watson on ajakirjandust rõõmustanud oma väljaütlemistega, mida isegi keskpärasel ajakirjanikul pole raske skandaaliks pöörata. Kuid tänu Watsonile on praegu inimese genoomi andmed avalikus kasutuses. Sest just tema moodustas riiklikel rahadel töötava ja Venteri erafirmaga võidu tormava inimese genoomi lahtimuukimise rühma, ja tänu temale kuulutati võistlus aastal 2000 Bill Clintoni ja Tony Blairi suude läbi võrdselt võidetuks. Watsoni ja Cricki tüli (Watson olla nimetanud konkurenti Hitleriks) tuuris kuni ülalkirjeldatud loenguni, mille lõpus Watson tõusis, ütles mõne lause ja kuulutas, et nad on ära leppinud. Tema teatele vallandus maruline aplaus. Mis tähendab, et hoolimata oma rassiliseks keeratud arvamustest on Watson, keda näeb minu tehtud fotol kõnelemas kirjeldatud koosolekul,  senini teadushuviliste maailmas väga austusväärne kuju.

Craig Venter kuulutas elu mõtte loengul oma uut ideed: „Kirjeldan DNAd kui tarkvara, ja kui me aktiveerime sünteetilise genoomi rakus, kirjeldan seda kui buutimist, alglaadimist, nõnda nagu te alglaadite oma arvutis tarkvara.“ Tema sõnumi kohaselt tuleb kunagi aeg, mil viirusevastase vaktsiini retsepti saab saata koju e-mailiga ning selle vaktsiinimolekulideks

sünteesimiseks. Võib-olla. Kuid maailmal tuleb enne lahendada uut laadi vihkamise probleem.

The Times tsiteeris 2007. aasta oktoobris Watsonit: „Ma olen sisemiselt nukker Aafrika tuleviku üle, kuna kogu meie sotsiaalpoliitika põhineb faktil, et nende intelligents on sama, mis meil – kui katsed näitavad, et mitte tegelikult.“ Piisas, et saada lahti lastud kõigist oma avalikest ametitest. Jõudnud raskustesse, pani Watson 2014.aastal Christie’s enampakkumisele oma Nobeli medali, mille ostis vene jõukur Alisher Usmanov, kes kinkis selle Watsonile tagasi. Geenmuundamist teravalt toetanud Watsoni ütlusi võib tuua karjade kaupa, siin paar aastast 2000: „Kui te intervjueerite paksu inimest, siis tunnete end kehvalt, kuna teate, et ei palka teda.“ „Te pole kunagi kuulnud inglise armastajast, ainult inglise patsiendist. Tumedanahalistel on suurem libiido.“  Mis võib ju tõsi olla. Nii nagu eri nahavärviga inimese erinev intelligentsus eri aladel (hinnatud asjatundja väide mulle). Minu soovitus: kui tahate teada, kuidas asjad on ja olid, lugege ka Watsonit. Näiteks tema raamatut „Genes, Girls and Gamow“.