Kahe kultuuri vastasseis laseb majanduse põhja

20. Feb 2009

1709. aasta talv oli Euroopas tuntud kui Suur Külm. Pärast 6. jaanuarit saabus kolmenädalane külm, mis jäätas kõik veed, nii et isegi Veneetsia lahel sai vabalt liugu lasta. Isegi rikastel polnud oma tube millegagi või milleski soojaks kütta ja enne aasta lõppu oli külmast või näljast surnud enam kui miljon inimest. Isaac Newton oli tol ajal loomejõus, ja mõtiskles mitte ainult füüsikast, vaid natuurfilosoofiast, religioonist ja kunstidest. Suure Külma jäädvustasid aga mitte fotokaamerad, vaid kunstnikud nagu Gabriele Bella Veneetsias.

TOL AJAL, PÕHJASÕJA ALUL, oli haritlaskond muust rahvast üsna eraldi. Kuid haritlaskonna enda sees ei olnud suurt lahknevust praeguses mõttes humanitaaria, kunsti ja loodusteaduste vahel.
Humanitaarintelligentsi ja teadlaskonna eraldumine algas tööstusliku revolutsiooniga Inglismaal ja teostus äärmuslikult teadusrevolutsiooniga kahe möödunud sajandi ilmasõja vahel. Sellest on poole sajandi eest kirjutanud inglise teadlane ja kirjanik Charles Percy Snow oma essees „Kaks kultuuri”. Selles kirjeldab ta värvikalt kunstiintelligentsi ja loodusteadlaste lahknemise tagajärgi ja viitab ka põhjustele, miks üks kultuur teisest aru ei saa ja enamgi veel – suisa põlgab.
Mõlemal kultuuril on teise suhtes väär kuvand, mistõttu ka 20. sajandi teadus pole Snow arvates avaldanud kunstile muud kui pinnapealset mõju. Kunstnikud ja kirjanikud osutusid sisuliselt ludiitideks, masinapurustajateks ning tehnilise hariduse kuvand omandas tänu neile ühiskonnas üha negatiivsema värvingu. Ometi võttis rahvas tööstusrevolutsiooni omaks ja tõttas küladest linnavabrikutesse – kirjutagu Dickens nonde jõledusest mida tahes.
„Keegi Läänes ei tea veel, millised peavad olema isiklikud suhted industriaalühiskonnas,” kirjutas Snow. Ja toob näite Veneetsia langusest, mis ei suutnud oma hiilguse tipul lahti saada oma traditsioonidest – mistõttu ka hukkus. Snow kuldas muidugi tolle aja kombe kohaselt üle Nõukogude Liidu hariduse ja inseneriasjanduse. Kuid tema tähelepanekud kehtivad nüüdis-Eestis üsna täpselt.

MEIEGI OLEME LAHTERDUNUD vähemalt kahte kultuuri, ja lisaks on tulnud veel kolmas, keda viisakas kõnepruugis nimetatakse riigiametkonnaks. Eesti nüüdsed hädad pole seotud mitte niivõrd maailmamajanduse olukorraga, kui kommunikatsioonihäiretega, suhtlemisraskustega. Üks osapool mäletab, et oli palju keeleteadlasi, kes tõestasid, et laste arengule on kakskeelsus halb. Nüüd millegipärast – ja igaüks meist ju teab, mille pärast – on tekkinud keeleteadlasi, kes tõestavad meile, et kakskeelsus edendab inimese arengut. Millest teeb vastava kultuuri kohta oma järeldused. Teine jälle peab loodusteadlasi isekateks, ignorantlikeks ja kitsasse maailma kapseldunuteks ning isegi maailma ohutavateks oma GMOde, tüvirakkude ja nanotehnoloogiaga.
Poole sajandi eest seadis Norbert Wiener küberneetika ülesandeks niisuguse keele ja tehnika väljatöötamise, mis võimaldaks lahendada juhtimise ja kommunikatsiooni üldprobleeme. Tegelikult on kommunikatsiooniga tegelnud füüsika vähemalt Newtoni, kui mitte Galilei aegadest peale. Optika pole ju muud kui nähtavate kujutiste kommunikatsioon. Ka Einstein tegeles oma teooriates lõppkokkuvõttes kommunikatsiooni probleemidega. Ja üks suuremaid kvantfüüsika mõistatusi, osakeste põimumine pole ju miskit muud kui küsimus sellest, kas saab teateid edastada kiiremini kui välk, st valgus või ehk siis hoopis silmapilkselt.

KUID SEDA, ET EESTI HUMANITAARLASED enamvähem õigesti Einsteini ideid kajastaksid, on ikka veel üsna raske loota. Temast on pigem tehtud pigem relativist, kes eitas kõike, mis kindel olla võiks. Kui inimene ei tea, mis asi on fotoelektriline efekt, on see umbes sama hea, kui loodusteadlane kuulutab, et ta pole lugenud ega kuulnud midagi Shakespearest ega isegi mitte Tammsaarest, ja on selle üle veel uhke pealegi.
Wiener juhtis tähelepanu, et usk progressi käib tegelikult vaid väga lühikese lõigu kohta kirjapandud ajaloost. Viimased 500 aastat on täiesti erandlik ajajärk maailma ajaloos. Inimene on muutnud oma keskkonda nii põhjalikult, et ta ei suuda sellega kuidagiviisi kohastuda.
Paljudele meeldiks selline korraldatud seisund, kus funktsioonid on alaliseks ära määratud. Ärimees või poliitik, kes ümbritseb ennast oma PR-tegelinskitest järelkiitjate kilbiga, tahab tegelikult eralduda maailmast, mida ta ei mõista – kas enam, või siis pole kunagi mõistnud. Ja kui ei mõisteta, ent siiski on ju vaja midagi teha, siis muudetaksegi pidevalt seda, mis on ajastaega arenenud ja juba saavutanud oma täiuse – olgu see siis hõõglamp, arvutiprogramm või kodanike liigitamise ja arvele võtmise meetod. Ka Eesti prügimajanduse krahh, mille tulemuseks on kodanike orjastamine ahnete jäätmefirmade teenistusse ning sundus tekitada üha enam jäätmeid, tuleneb tegelikult suutmatusest kohastuda maailmaga, mis sõnades on küll globaalne, kuid lokaalselt võttes on üha enam kihistunud eri maailmadesse.
Kihistumine mitmeks kultuuriks toob paratamatult endaga kaasa salastamise ja sotsiaalpoliitika väärastumise, mida me Eestis nii värvikal kujul jälgida võime. Kuid infot ei saa alal hoida, ilma et selle väärtus suuresti langeks.

MINGI TÕESTUSTE HULK ei suuda kunagi tõestada, et loodus allub seadustele. Igal hetkel võime me äkitselt täheldada, et maailm muutub mingiks ajaks täiesti juhuslikuks ja nii nagu ei saa 99 mündiviske pealt ennustada, milline tulemus on sajandal viskel, ei saa me ühtäkki midagi ennustada homseks päevaks.
Siiski on Eestis näha ka toredaid suundumusi. Nii näiteks pühendas kunst.ee oma värske numbri just nimelt väärtushinnangutele kunstis, sealhulgas tulevad mõtlemise alla ka kunsti ja teaduse suhted. Ning kirjastus Ilo tõlkis soomlaste füüsikaõpiku bioloogidele ja arstiteadlastele „Santorius. Elusa looduse füüsika”. Muidugimõista on see täis matemaatikat. Kuid matemaatikat on oma nähtamatul moel täis kogu loodus. Kuid seda, et Eestis tekiks vajadus ja sundus sellistest raamatutest aru saavate inimeste ühiskonna etteotsa sattumiseks, jääb üle vaid loota.
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri