Ülijuhtivuses laviini vallandanud nobelist Tartus

10. Jun 2005

Tartu ülikooli aulas kõneles selle nädala kolmapäeval Šveitsi füüsik K. Alex Müller. 1987. aastal Nobeli preemia võitnud 78-aastane Müller on omamoodi saadik neist aegadest, mil füüsikas veel vapustavaid avastusi tehti. Üks tema õpetajatest Šveitsi Föderaalses Tehnoloogiainstituudis oli legendaarne Wolfgang Pauli. Mees, keda Niels Bohr nimetas geeniuseks, kes Einsteinist suuremgi.

Müller kõneles oma võluva saksa aktsendiga superülijuhtivusest. Ehk siis kõrgtemperatuursest ülijuhtivusest. Kui Müller ja ta kaastöötaja J. Georg Bednorz 1986. aastal avaldasid artikli, milles näidati metalli oksiidide ülijuhtivus temperatuuril 35 kraadi üle absoluutse nulli, vallandas see füüsikute seas üleilmse superülijuhtivuse hoogtööaastakümnendi. “Meie tahtsime vaid näidata, et oksiidid on metallidega võistlusvõimelised,” kinnitas Müller tagasihoidlikult. Polnud siis nende süü, kui välja tuli, et on hoopis paremad. Nüüdseks saab mõne kavala metallioksiidi ülijuhiks temperatuuril 163 kraadi Kelvinit. Mis siiski on 110 kraadi Celsiuse pakast.
“Praegu seisab superülijuhtivus vaid ühel jalal, milleks on meie avastatud metallide oksiidid. Loodan veel oma silmaga näha, et see ka teise jala alla saab,” muheles Müller oma elegantse halli habemetuti tagant.
Harva, kui Nobeli preemia on antud kätte nõnda kähku kui said Müller ja Bednorz.
Oma põhitulemuse saavutamisel oli Müller 58-aastane, kummutades nõnda väite, et parimad loomeaastad on kolmekümnendad eluaastad. Füüsikateoreetiku Vladimir Hi˛njakovi poolt Eestisse kutsutud Müller ei jätnud kasutamata ka juhust kiita meie füüsikute rehkendusi. Hi˛njakov on loonud kvantsiirete teooria, mis seob lokaalseid, kohalikke võnkumisi kriitiliste seisunditega. Selle eest sai ta 2003. aastal Vabariigi teaduspreemia.
teadus.ee

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri