Teadusteave MTÜ :: TUNNUSTATI EESTLASEST KEEMIKUT

Jaan Laane on sündinud Paides 1942. aastal. Kaheaastaselt tegi ta koos vanematega läbi põgenemisteekonna Saksamaale. 1949. aastal emigreerus pere USAsse, kus lõpetas Illinoisi Ülikooli (1964) keemiku diplomi ja Kendalli auhinnaga kui oma lennu edukaim. Järgnes doktorantuur Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis Rahvusliku Teadusfondi (National Science Foundation) ja Woodrow Wilsoni stipendiaadina räniorgaaniliste ühendite sünteesi ja võnkespektrite alal. PhD omistati talle 1967. aastal koos Kodaki auhinnaga kui parimale doktorandile keemiaosakonnas. Alates 1968. aastast on Jaan Laane töötanud Texase A&M Ülikoolis (1976st — Full Professor). Jaan Laane on juhendanud rohkem kui 40 doktoranti ja 50 üliõpilast, tema laboris on töötanud arvukalt järeldoktoreid ja külalisprofessoreid. Autoriteedist Texase A&M Ülikoolis kõnelevad ametipostid, mida tal on tulnud täita — Füüsika ja Tuumakeemia Osakonna esimees, teadusala prodekaan ja teadusnõukogu esimees, organisaatorivõimete tõendiks on Texase A&M Ülikooli kampuse rajamine Jaapanis. Ühtlasi on ta ajakirja Journal of Molecular Structure peatoimetaja. Jaan Laane tunnustuste seas on ka Eesti teadlaskonna omad: ta on Eesti Teaduste Akadeemia välisliige ja Tartu Ülikooli audoktor. Võnkespektroskoopia on füüsikat ja keemiat ühendav teadusharu, mis uurib molekulide ja kristallide struktuure ja neis toimuvaid protsesse võnkespektreid mõõtes ja interpreteerides. Selleks kasutatakse peamiselt kas infrapunase kiirguse neeldumist või valguse mitteelastset, nn Ramani hajumist, milles valguskvandi ehk footoni energia muutub võnkekvandi võrra (efekt kannab India füüsiku Ramani nime — Nobeli preemia 1930). Mõõdetud spektrite interpreteerimine — joonte asukoha (võnkesageduste) ja intensiivsuste põhjal uuritava aine süvastruktuuri konstrueerimine — nõuab kaasaja kvantteooria ja arvutustehnika valdamist. Jaan Laane teeneks loeb Ameerika Optikaühing võnkespektroskoopia innovatiivset rakendust, määramaks molekulide struktuure ja selgitamaks kompleksset molekulisisest dünaamikat. Teisisõnu — professor Laane on teinud panuse nii eksperimentaalsesse kui teoreetilisse võnkespektroskoopiasse. Tema laboris on sünteesitud märkimisväärne arv uusi räniorgaanilisi ja teisi tsüklilisi ühendeid ning üksikasjalikult analüüsitud nende võnkespektreid, kusjuures ta on olnud pioneeriks vastavate arvutiprogrammide alal. Laane publikatsioonide arv on muljetavaldav – üle 250 trükise — siinhulgas 2 raamatut ja tosinajagu peatükke kogumikes. Lisanduvad arvukad ettekanded spektroskoopia konverentsidel. Oma sünnimaa teadusringkonnas on Jaan Laane hästi tuntud. Võnkespektroskoopiaga, eelkõige Ramani hajumisspektrite mõõtmise ja teooriaga, on tegeldud mitu aastakümmet Tartus Füüsika Instituudis, ühes vabariigi teaduse tippkeskustest. Ülemaailmsetel Ramani spektroskoopia konverentsidel, mis toimuvad regulaarselt iga kahe aasta tagant, saavad kokku keemikud ja füüsikud, kes kristallide ja molekulide võnkespektreid uurivad. Nii sai alguse Tartu füüsikute isiklik kontakt Jaan Laanega. Laane pakutud võimalus koostööks tema laboris realiseerus 1990. aastatel, kui Kristjan Haller Füüsika Instituudist korduvalt viibis külalisprofessorina Texase Ülikoolis; ühise uurimistöö tulemusena publitseeriti rohkem kui kümmekond artiklit ning esitati samapalju ettekandeid spektroskoopia konverentsidel. Eesti iseseisvusajal on Jaan Laane mitmeid kordi olnud Füüsika Instituudi külaliseks, teinud seminariettekandeid ja osalenud FI poolt korraldatud konverentsidel. Jaan Laanet seob Eestiga veel üks huvipakkuv tõik — tema abikaasa Tiiu, Texase A&M Ülikooli saksa keele professor, on kuulsa pillimeeste suguvõsa Virkhauside järeltulija. Tiiu Laane isa Leo Virkhaus oli jõululaulu “Tiliseb-tiliseb aisakell” viisi looja. Perekondlikke traditsioone jätkavad tütred, kes on lõpetanud Stanfordi ülikooli samuti priimustena — Christina kõrva-nina-kurgu-arstina, Lisa IT spetsialistina.

Jaan Laanest ja Lippincotti auhinnast vt lähemalt: http://www.osa.org/aboutosa/awards/theawards/awardsdesc/award20.asp

https://www.facss.org/contentmgr/showdetails.php/id/301
Allikas: Tartu Ülikooli Füüsika Instituut