teadus.ee » Arhiiv » Mida see sipelgas õige mõtleb

Eelmises teadus.ee numbris oli juttu sipelgatest, kes end ohverdades ööseks pesast välja jäävad, et selle avasid kinni toppida. Ja suur osa neist hukkub. Oma kommentaari selle kohta saatis lahkelt bioloog Tarmo Timm.

Ega see nüüd teadlik altruism ole, pigem teatud (viimasele?) elujärgule omane käitumisviis, mis pesakonnale kasulik. Nõnda aitab see ka kõnealuste tööliste endi geene edasi kanda, kuna nood ju niikuinii ise ei sigi – soo jätkamine on delegeeritud pesakonna ema(de)le. On ju näiteks töömesilastel eri vanuses eri funktsioonid: algul ehitamine, kodu korrashoid ja järeltulijate söötmine turvalises pesas, aga vanemas eas korjelennud ohtlikus välismaailmas, mis varem või hiljem surmaga lõpevad. Sealjuures surmaga väljaspool pesa – siis pole noortel vaja laipu koristada…

Karjana elavatel imetajatelgi on loomulik, et vanad ja haiged jäävad rändel viimasteks või tõrjutakse karja serva, kus nad saavad eelisjärjekorras kiskjate saagiks. Nõnda säästavad vanakesed surres mõnede oma järeltulijate ja teiste, veel sigimisvõimeliste liigikaaslaste elu ning ühtlasi kindlustavad omaenda geenide edasikandumist. Mitte et nad seda ise tahaksid, aga see kukub nii välja ja on liigi edasikestmisele kasulik. Veel sipelgatest: kuklased pidavat omavahel sõda pidama – kevaditi, kui saakputukaid veel vähe liikvel – , et kannibalidena lihatoitu hankida. Oma pesakaaslasi tappa ja süüa ei või, see oleks pesakonna hukk, aga samast liigist naabrite söömise vastu tõrget pole.

Sõjas saavad mõlemad pooled laipade näol oma kasvavale järelpõlvele valgusööta. Nii et teatud hulga tööliste isiklik surm tuleb kasuks mõlemale vaenupoolele ja kogu populatsioonile. Looduslik valik, va südametu, on sellise käitumisviisi heaks kiitnud. Küllap on seegi omamoodi altruism – minna surma, et noored liigikaaslased sinu liha süües elaksid ja edeneksid.