teadus.ee » Arhiiv » Soome teadus toimib ka laborist väljas

Iga kahe aasta tagant toimub Helsingis teadusnädal. Seda on korraldatud juba 30 aastat. Õieti tehti esimene katse aastal 1922, seejärel 1926 ja siis 1954. Kuid 1977. aastast alates on iga kahe aasta tagant üritust käigus hoitud. Mis on tagasihoidlik sõna ettevõtmise kohta, kus esineb viie päeva jooksul 300 teadlast, kunstnikku, kirjanikku, muusikut, poliitikut. “Tegemist on Soome teaduskogukonna suure talguprojektiga,” iseloomustas ürituse korraldustoimkonna pikaaegne peasekretär Jan Rydman.

Soomlased teevad teadusnädala rahva jaoks ilma rahata. Erinevalt näiteks Edinburghi või Dublini teadusnädalatest esinevad Soome teadlased rahvale ilma rahata, ruumid antakse ilma rahata, ja suurema osa tööst teevad vabatahtlikud. Ja on ka, kellele teha. Huvi on meeletu. Mõnel loengul olid möödunud nädalal Helsingi ülikooli saalid nii pungil, et kõik sisse ei mahtunudki. Teaduspäevi külastab hinnanguliselt 15 000 inimest. Kes on nõus täiesti vabatahtlikult kuulama, mida nende maa teadlastel on neile ka ütelda. Ja mitte ainult teadlastel. Kaasatud olid ka kunstnikud, kirjanikud, muusikud. Sedapuhku oli teadusnädala teemaks “Piiril”. Asja vaadati eri teaduste ja kunstide vaatenurgalt. Minu jaoks oligi huvitavamaid sündmusi need, kus vaieldi energia ja euroliidu tuleviku üle. Ning võib olla kindel, et Soome poliitikud ei hakka vähemasti teadusnädalatel laulma, et Soomel läheb hästi. See-eest võib kuulda vähiuurijate käest, külmalabori meeste suust, kosmosekeemikutelt või robootikainimestelt või kasvõi amneesia uurijatelt, kui hästi neil tegelikult läheb, kuna alasid, millel on soome teadlastel välja panna maailmatasemel tulemusi, ei mahu kindlasti mitte ka kümne teadusnädala sisse ära. Imekspandav on see, millise vabaduse ja elegantsiga soome tippteadlased rahvale oma teadust ja tulemusi tutvustada oskavad. Professorid ei pelga lahustada kohvis suhkrut, mängida pendlimängu või siis rahulikult vastata ka nn parateadustest kantud küsimustele. Tõepoolest saab õppida sallivust ka kõige kummalisema maailmavaate üle. Keegi tulnukauskset häbistama ei hakka, osatakse vastus kenasti ja rahulikult ära põhjendada. Pole juhus, et Helsingi teadusnädal sai uue elu möödunud sajandi 70. aastatel. See oli just aeg, millal Soome tunnetas, et ega ilma tippteaduse ja tehnoloogiata oma lamast üle ei saa. Ning vastupidiselt meil kujunenud arvamusele, et kohe tõtati hoogsalt teadust rahastama, tehti üks väga oluline käik. Osa rahast ja energiast suunati teaduse tutvustamisele ja populariseerimisele. Loodi korralik infosüsteem ning julgustati mitmesuguste ürituste korraldamist, kus teadlased tavarahvaga kohtuda said. Selle ja just selle metoodilise töö läbi tõusis ka rahvaesindajate valmidus teadust enam rahastada. Nii et jah, kes tahab teada, kuidas Eestil tõeliselt hästi võiks minna, see külastagu Helsingi teadusnädalat. Ning õppigu seal tundma meie soome vellede mõttemaailma ja elukorraldust. Selleks, et Eestil tõepoolest hästi läheks, tuleb jõuda järele kõigepealt Soome suutlikkusele rahvast harida.

Keda huvitab, saab kuulata loenguid www.video.helsinki.fi

Tiit Kändler