teadus.ee » Arhiiv » “Innovatism” on nii tuleviku kui kunstižanr

Räägitakse teadus- ja innovatsioonipõhisest majandusest. Mis see on? Teaduspõhine majandus ei ole tegelikult innovatsiooni-põhine majandus, sest innovatsiooni all mõtlevad inimesed tavaliselt leiutamist, millegi uue loomist. Tänase dünaamikal ja muutusel põhineva majandusteooria järgi aga ei tähenda innovatsioon leiutist. Teadus- ja arendustegevus on hoopis “loov süstemaatiline töö, mille eesmärk on teadmiste kasv”. Majandusteadlased on hõivanud endale sõna, mida kasutavad meedias relvana — mis juhtuks, kui asendaksime sõna “innovatsioon” sõnaga “leiutamine”?

Joseph A. Schumpeteri, Austria majandusteadlase ning hilisema Harvardi professori kohaselt on innovatsioon igasugune uue või vana nähtuse “teistmoodi rakendamine” majanduslikus protsessis. Kusjuures pole oluline, kas innovatsioon hõlmab endas ka mõnd uudset teadussaavutust või mitte. Majanduse sfääris on innovatsioon võimalik ilma igasuguse leiutise või avastuseta. “Teistmoodi rakendamise” eesmärk on esmajoones konkurentsieelise, ideaalis ka lühiajalise monopoli loomine. Schumpeter tõdeb, et innovatsiooni ei tekita abstraktsed majanduslikud struktuurid, vaid inimesed ise — ettevõtjad, ehk miks me täna räägime ettevõtjate loidusest kui takistusest teaduspõhise majandusmudeli rakendumisel. Miks on leidurlus olulisem kui innovatsioonipoliitika, nii nagu majandusteadlased seda meile serveerivad? Väidan, et “innovatism” on meie ajajärgu uus “ism”, sellisena seni veel selgelt ja globaalselt nimetamata kunstivool. Ta saadab meid kõikjal, oleme temast silmini läbi imbunud. Innovatism on valdav mõtteviis, meie aja diktaator-meem. Nii nagu kunagi oli renessanss, Der Blaue Reiter või punk. Innovatismi ei harrasta ainult kunstnikud, kõik elualad on temaga seotud. [Mitte segi ajada modernismiga, sest viimane viitab lähiminevikule või olevikule ehk kaasajastamisele, mitte “tulevikustamisele”.] Mis vahe on uuendamisel ja leiutamisel? Innovaator ehk uuendaja esitleb mõnd (võib-olla juba üsna vana) asja uuel moel. Leiutaja loob oma kujutlusvõime abil midagi täiesti uut. Miks osutus “innovatism” ajaloos nii edukaks? Sest leiutades läheb inimteadvus imaginaarsesse maailma — inimene unistab, ja teeb seda ennastunustavalt. Majandusteoreetikuna “innoveerides” ta aga pigem kalkuleerib kui loob. Iga kunstiteos / loomeakt on seetõttu leiutis, mitte traditsioonilise majandusteooria mõistes teaduspõhine innovatsioon. Millal on inimene õnnelik? Näiteks siis, kui on millestki täiesti haaratud, lummatud, “ennast ära unustanud”. Miks ei võiks majanduslik protsess genereerida inimeses sedasama õnnetunnet, baseeruda leiutamisel, unistamisel ja lugude jutustamise sugestiivsusel ehk eneseunustusel? Konkurentsivõime tõstmise ja muud taolised nõukojad ei aita inimestel unistada ega tee kedagi õnnelikuks. Põhjus, miks tulevikus tahetakse igasugust majandustegevust näha pigem omalaadse kunstivormina, nimetadeski teda spetsiifiliseks kunsti˛anriks. Teaduspõhise majanduse reklaamijad ütlevad, et vaid see tagab Eesti jätkusuutliku arengu. Teiselt poolt lubab ümbritsev tarbimismentaliteet üleüldse mistahes jätkusuutlikkuse võimalikkuses kahelda. Leiutamine kui eluviis on see-eest tarbimise otsene vastand — mitte osta valmisprodukti, vaid see ise luua. Inimene muutub valmistoote realiseerijast iseenese unistuste täideviijaks. Miks on eesti ettevõtjad laisad novaatorid? Sest leiutamine on tegevus, mis eeldab natuke idealistlikku usku oma ideedesse ning mille tulemusi ei saa ennustada rahanumbrites. Radikaalset muutust ei toimu seni, kuni ettevõtte edukuse kriteerium on tema iga-aastane majanduskasum. Muutus toimub siis, kui algab jaht säravaimale leidurile. Kasumimarginaalide asemel astub rambivalgusse tõeline staar — majanduskunstnik, esimeses vaatuses toimub reaali ja humanitaari paralleelmaailmade kollaps. Kas võiks see Eestis juhtuda näiteks siis, kui Polymeri Kultuuritehas tõepoolest Energiamuuseumi juurde kolib? Tallinnas Põhja puiesteel Linnahalli kõrval vanas soojuselektrijaamas tekiks sellise stsenaariumi kohaselt sümbioos, kus kohtuvad teadus-tehniline ratsionaal ja kunsti humanitaar. Energiamuuseumi leidurluse-alge oleks kultuuritehase asukatele inspiratsiooniks ja vastupidi — kultuurikatlas toimuv stimuleeriks teadustööd.

Veronika Valk

Jaga