teadus.ee » Arhiiv » Iga laps on teadlane

Tiit Kändler Päikeselt näeb kaugemale

Illustreerinud Eerik Kändler

Toimetanud Anu JõesaarAS Ajakirjade Kirjastus
110 lk, hind poes ca 180 kr

See raamat on kirjutatud igas vanuses koolilastele. Kuid see ei käi üle jõu suurtelegi inimestele.

Lastele on Eestis kirjutatud palju väga häid raamatuid. Need räägivad kas muinasjutulistest asjadest või siis meid ümbritsevast elust ühes selle naeru ja nutuga. Nad räägivad meile maailmast ka luulelises keeles. Nad fantaseerivad ühes lapsega ja annavad lapsele ideid, mille üle mõtelda.

Vahel olen ma mõtelnud, et kunstmuinasjutte, mille tegevus kulgeb väljamõeldud ajas ja ruumis on ehk isegi liiga palju. Sest tegelikult on maailm ise meie ümber üsna muinasjutuline, kui seda vaadata maailmauurija pilgu läbi. Loodusteadusega on selline huvitav ja tore lugu, et selle tulemused ei ole kunagi kurjad, halvad, kadedad või ahned. Kurjad ja ahned võivad olla küll inimesed, kes teadlaste välja uuritut rakendavad. Kuid selliseidki on vähe. Kas saab kurjadeks nimetada neid, kes on teadlaste töö põhjal loonud meile raadio ja teleka, mobla ja iPodi, arvuti ja interneti?

Sellepärast on kummaline, et meil Eestis ei ole oma autori kirjutatud raamatut, mis räägiks lastele teadusest. Räägiks sellest, kuidas maailm tegutseb ja toimib. Räägiks sellest, mis asi on energia, kuidas aru saada elektrist, mille pärast sajab vihma ja veel paljudest muudest asjadest, mis meid ümbritsevad. Räägiks otse ja ausalt, ent ometi keerutamata.

See raamat püüabki lihtsalt, mõistetavalt ja selgelt kõnelda maast ja ilmast, nii kuidas inimene sellest teaduse läbi on teada saanud.

Teadust ei ole põhjust karta. Ega siis selleks, et uurida, mida on teadus saanud teada, ei pea õppima selgeks keerulist matemaatikat või tungima füüsika saladustesse. Ja ei pea ka arvama, et teadus on ilmtingimata midagi tõsist ja püha ja keerulist. Tegelikult ei ole teadmised kunagi pühad, sest need ju alailma muutuvad. Ja neis on alati ka midagi naljakat.

Tegelikult on ju iga laps omamoodi teadlane. Ta uurib uudishimulikult maailma oma ümber, esitab selle kohta küsimusi ja püüab välja mõelda vastuseid. Ning katsetab, et neid vastuseid leida. Nii teeb ka teadlane, kelle uudishimust kantuna tekivad maailma kohta küsimused, millele siis vastata püütakse. Ja vastuseid kontrollitakse katsetamise läbi. Lapse katsetusi kutsume me mänguks. Teadus on ka omamoodi mäng. Mäng oma mõtetega, mäng katsetega, mis neid mõtteid kas kinnitavad või siis ümber lükkavad.

Kuid see raamat ei ole kirjutatud ainult lastele. See on kirjutatud ka nende vanematele, vanavanematele, headele tuttavatele. Sest maailma olemisest mõtlevad ju kõik, kuigi täiskasvanud ei pruugi seda endale selgelt tunnistada. Ükski küsimus ei ole lapsik. Seda näitab teaduse ajalugu veenvalt. Esmapilgul kõige lapsikumatele küsimustele vastuseid otsides on jõutud välja selleni, et meil on autod, telekad, mobiiltelefonid, internet ja mis kõik veel.

Veel enne, kui laps siia ilma sünnib, hakkab ta ümbritsevat uudistama. Mida aeg edasi, tema uudishimu üha kasvab ja tema küsimused maailma asjade kohta muutuvad üha asjalikumaks.

Ja see on lihtsalt mõistetav. Et inimese aju ikka töötaks, ega jääks kängu, peabki see esitama küsimusi ja püüdma neile vastuseid leida. Aju on inimesel vaja selleks, et asjad juhtuksid.

Et aga juhtuksid head asjad, selleks on vahva ja tulus mõtelda vahel selle üle, kuidas siis asjad ikka juhtuvad.

Mõtelda, miks lumi on just selline lumine, miks vikerkaar on just nimelt kaar, miks liivateri on nii palju, miks inimene magab just nimelt öösel, kust tulid kassid ja koerad ja millest tehakse elektrit. Ning mõtelda paljudele muudelegi asjadele.

Paljudele küsimustele ei olegi aga veel vastust ka kõige targematel inimestel.  Ja võibolla et mõnedele küsimustele ei leia inimene vastust kunagi. See aga ei tähenda, et vahel ei oleks vahva nendele mõtelda.

Sellistest asjadest see raamat pajatabki. Neid lugusid kirjutada oli vahva, sest vahel on ka kõige tõsisemad asjad ikka väheke naljakad ka. Kui veidi vaeva näha ja see naljajupike üles leida.

Kui te seda raamatut loete, siis tehke seda ühes oma lastega. Inimest tuntakse selle järgi, mida ta mõtleb, milliseid asju ta teeb ja toimetab. See raamat soovib, et lugeja, olgu siis laps või suur inimene, kasutaks oma mõistust selle raamatu lugemisel ja nende asjade üle mõtlemisel, millest siin juttu tuleb. Kui teame rohkem Päikese kohta, liivatera kohta, kala kohta, kassi ja koera kohta, siis teame enam ka enese kohta.

Tervitades, Tiit Kändler

Raamatu esitlus toimub kolmapäeval, 26. augustil kell 16 Tallinnas Viru Keskuses Rahva Raamatu raamatupoes. Kohal on autor, kõlab illustreerija Eerik Kändleri muusika.