teadus.ee » 2005» aprill
28. aug. 2011
22.04.2005
Teadus.ee esimeses numbris avaldatud põgus katkend Eesti teadlaste tsiteeritavusest tekitas vastulauseid. Toome siinkohal väljavõtte Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikute teadustöödele antud tsiteeringute arvust, mis võetud Talis Bachmanni raamatust “Teaduspraktika tahud ja toed”. Tegelikud arvud võivad olla suuremad, kuna tsiteeringuid lisandub ju pidevalt. Eksiarvamuste vähendamiseks toome ära vaid enimtsiteeritud akadeemikud. Need on: astronoomia ja füüsika osakonnast Endel Lippmaa (7000); bioloogia, geoloogia ja keemia osakonnast Valdur Saks (4000); informaatika- ja tehnikateaduste osakonnast Hillar Aben (330); humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonnast Peeter Tulviste (130). Kokkuvõte on tehtud ISI andmebaasi põhjal. Enimtsiteeritud eestlasest teadlane on akadeemia välisliige, mälu-uurija Endel Tulving umbes 20 000 tsiteeringuga.
Allikas: Talis Bachmann, Teaduspraktika tahud ja toed
22.04.2005
TAASTATAKSE DINOSAURUSE VERD Ühe suurema kunagi elanud kiskja veresooned on nüüd teadlastel käes. 68 miljoni aasta eest surnud Tyrannosaurus rex jättis endast maha veidi üle meetri pikkuse reieluu. Selle tühimik mineraliseerus maa all. Kuid nüüd lahustasid USAs Montanas asuva Museum of the Rockies nimelise muuseumi teadlased selle luu tükikesi. Ajakirjas Science teatasid nad, et said kätte elastse koe. Sellest omakorda eraldati mõned veresooned. Need meenutavad üsnagi jaanalinnu veresooni. Mis pole eriti suur üllatus – et linnud ja saurused on sugulased, teatakse juba mõnda aega.
Allikas: New Scientist
ALGAS ÜLEILMNE DEBATT KLIIMAMUUTUSEST
Briti Nõukogu ja tunnustatud poliitikaajakiri openDemocracy.net avasid 21.aprillil globaalse kliimamuutuse teemalise arutelu, mis on üks osa Briti Nõukogu üritustesarjast “ZeroCarbonCity” http://www.britishcouncil.org/science-zerocarboncity.htm. Briti valitsuse hinnangul on kliimamuutus üks tõsisemaid ohte inimkonnale. Briti peaminister Tony Blairi ettepanekul on juulis Šhotimaal toimuva G-8 tippkohtumise päevakavas see teema olulisel kohal. Samuti saab see olema prioriteetne valdkond Suurbritannia eelseisva eesistumise ajal Euroopa Liidus.
22.04.2005
Kui katus kukub pähe, tuleb see kõigile uudiseks. Kui aga mõni teadlane on välja nuputanud viisi, kuidas katus pähe ei kukuks, siis ei tule see uudiseks vähemasti talle endale mitte. Ja enamjaolt ka tema eriala kolleegidele. Teadustulemuse saavutamiseks tuleb pikalt ja pidevalt töötada. Sestap on ka teadusuudis midagi teistsugust kui tavauudis.
On üldlevinud tava, et teadustulemus muutub uudiseks siis, kui see avaldatakse mõnes tunnustatud teadusajakirjas. Kuid sel hetkel, kui töö avaldatakse, tegeleb teadlane juba millegi uue ja huvitavaga. Nõnda et talle endale võib tunduda, justkui oleks see uudis vana ja ei pakuks kellelegi huvi. Olen ise oma teaduse tutvustaja töös kogenud küll ja küll, kui teadlased peavad oma tulemusi juba üldtuntuks. Ehkki need ei pruugi seda olla.
22.04.2005
“Teadustööd ei tehta rakenduse pärast. Seda tehakse põnevusest, et mida siis leitakse.”
Richard Feynman, füüsik, 1963. aastal peetud loengus,
mis on avaldatud kogumikus “The Meaning of it All” (”Kõige selle tähendus”), 1998.
15.04.2005
Tere. Soovitan http://whyfiles.org üldiseks tutvumiseks. Avatakse tavaliste nähtuste ja asjade tausta populaarteaduslikul moel.
Allar Ilmjärv
15.04.2005
KUNST.EE TUTVUSTAB FRAKTALEID KUNSTIS Aasta esimene almanahhi kunst.ee number juhib tähelepanu ühele Scientific Americani detsembrinumbris ilmunud artiklile. Selles kirjeldab inglise füüsik Richard Taylor Jackson Pollocki maalide kaost ja korda. Mõõtes skandaalse abstraktsionisti Pollocki maalide fraktaalsust, leidis Taylor, et fraktalite mõõde kasvas neis ajaga alates arvust 1,12 kuni 1,9. Pollock laotas oma lõuenditele värve poolmehaaniliselt ja valis lõpuks välja sobilikud pinnamustrid. Ta justkui tajus mingi meelega maailma enesesarnasust. Eesti kunstis on artikli autor Vappu Thurlow leidnud samalaadseid kaose ja korra ilminguid Siim-Tanel Annuse reljeefmaalidelt. Huvitav asi, kuid kahjuks poole see Scientific Americani lugu tasuta saadaval. Huvitav lugu seegi, et kunst.ee võib leida hoopis nii keeruliselt aadressilt nagu
http://www.kunstikeskus.ee/keskus/keskus_ajakiri.html.
teadus.ee
15.04.2005
teadus.ee tõi oma esimeses numbris ühe edetabeli, mis oli koostatud ühe ja küllaltki suvalise allika põhjal, et reastada Eesti tsiteeritavamaid teadlasi. Teema on hell ja seda vajalikum. Mistap asja ette võtsimegi. Küsisime asja sees olejatelt, et milline reastamise süsteem oleks nende arvates õiglane. Vastused järgnevad edaspidigi.
Vastab Jaak Vilo, informaatik ja bioinformaatik: 1. Publikatsioonid ja nende impact (mõju – teadus.ee) on olulised, kuid mitte sajaprotsendiliselt absolutiseeritavad erialade, tavade (näiteks ajakiri või eelretsenseeritav kõrge mõjuga konverents või teadusmonograafia), jne tõttu. 2. Iga hindamiskriteerium peab olema avalik ja avaliku järjekorraga (muidu saame suvalisi subjektiivseid arvamusi, seda on juhtunud). 3. Arvestama peab paljusid indekseid, neid kombineerides. Näiteks ISI, selle eri alamkategooriad, PubMed, Citeseer, jne. Otsustama peab avalikult kättesaadavate ja veebipõhiste publikatsioonide staatuse. 4. Lisaks peab väärtustama tööriistade ja andmebaaside tekitamist ja haldust, patente, koostööd ettevõtlusega, võimalikku mõju Eesti majandusele, tudengite koolitust.
5. Reaalselt tuleb lõpuks midagi ette võtta prioriteetide ellukutsumiseks. Muidu taandub see kokteilikõnede fassaadiks.
15.04.2005
Selle aasta teoreetilise bioloogia kevadkooli teema on “Vale teooria”. Kas selle kahemõttelisena tõlgendatava sõnaühendi taga on teooria, mis õpetab valetama? Kui ei, mis see siis on?
Vastab Ingmar Tulva, teoreetilise bioloogia kevadkooli asjamees: Seekordne kevadkooli teema sai tõepoolest kergelt kahemõtteline valitud. Plaanis on koondada mõtteid valetamise olemusest üldse ja selle rollist elussüsteemides. Püüame määratleda, millisel juhul saab elusorganismide suhetes üldse rääkida valetamisest, milline peab üks valetamisvõimeline süsteem olema. Kas näiteks taimed või bakterid on valetamisvõimelised ja mis neid seda tegema meelitab? Milline on valetamise ja eksimise vahekord ehk kas teadlik valetamine on kuidagi kvalitatiivselt erinev tahtmatust?
Uurime, millised elussüsteemides esinevad nähtused võiksid olla tingitud või vähemalt mõjutatud sellest, et osalised üksteise alttõmbamisega tegelevad – esialgsed mõttevahetused on näidanud, et nii ökoloogias, evolutsioonimehhanismides kui isegi ühe organismi piires võib tüssamisel teinekord üllatavalt oluline roll olla. Kindlasti pühendame suure tähelepanu inimesele kui küllap kõige valelikumale teadaolevale elukale, milleks oleme appi kutsunud nii inimvale teoreetikuid kui praktiseerijaid.
15.04.2005
KOSMILINE BARANKA Universumi suurim baranka, või kui tahate, siis rõngel, asub meie suudest siiski üksjagu valgusaastaid eemal. Hubble’i taevateleskoop pildistas üles juba poole sajandi eest avastatud toroidikujulise galaktika. Hoag’i objektiks kutsutud galaktika on organiseerunud autokummikujuliseks moodustiseks ning seda peetakse kosmiliseks üksiklaineks ehk solitoniks. Solitoni avastas 1834. aastal šoti insener John Scott Russell, kui ta Glasgows Union Canal’i kõrval ratsutas. Ta märkas, et laeva tekitatud laine levis üksiklainena edasi, muutmata kuju ja suurust. Eesti mittelineaarsete nähtuste asjatundja Jüri Engelbrecht peab solitonide moodustumist kolmemõõtmelises ruumis võimalikuks. Siis võivadki need võtta toroidaalse kuju. Eestis võib aga solitone Engelbrechti sõnul kohata näiteks Tallinna lahel kiirlaevade tekitatuna või siis Võrtsjärves ja Peipsis kalda lähedal, kui kaldajoon on selleks sobilik. Soliton moodustub mitme laine liitumisel ning võib näiteks paadisõitja jaoks võtta ohtliku suuruse ja kuju. Kosmiline soliton kujutab endast kuumade siniste tähtede rõngast ümbritsemas kollastest tähtedest tuuma. Kes tahab näha kosmilise solitoni nägu või lugeda lugu, palun külastada
http://www.arxiv.org/ps/hep-th/0503167.
Allikas: New Scientist
15.04.2005
“Kõik, mida edukas insener peab tegema, on ehitada midagi suuremat, odavamat ja kiiremat.
Teadus on uue teadmise loomine. See võtab enam higi ja valu.”
James J. Collins, sünteetilise bioloogia entusiast, põhjendades,
miks ta läheneb bioloogiale insenerlikult, Scientific American, April, 2005.