teadus.ee » 2009 » January

Galileo, Darwin ja Riigikogu nõiavitsad

“Kui ma olen näinud kaugemale, siis seepärast, et olen seisnud hiiglaste õlgadel.” Sellise juba varakeskajast pärit fraasiga iseloomustas Isaac Newton end teadlasena. Hiiglaste seas tõstis Newton eriti esile Galileo Galilei, kes omakorda seisis Koperniku õlul. Tänavune aasta on Galileo auks kuulutatud astronoomia aastaks, ja lisaks sellele tähistatakse ka Darwini 200-aastast juubelit.
Kui ajakiri New Scientist palus võrrelda, kas Galileo või Darwin on avaldanud enim mõju meie nüüdisaegsele maailmapildile, siis vaatles iga küsitletud teadlane asja oma teadusmätta otsast. “Kes hoolib, milline kivipall teise ümber ringi käib?” küsis näiteks evolutsioonilise bioloogia ala kirjanik Matt Ridley, kes peab Darwinit Galileost tähtsamaks. Galileo oli võitleja, Darwin pigem erak, kes laskis oma ideede eest võidelda teistel. Galileost teadis ta elu ajal vaid tollase ühiskonna eliit ehk siis paavstkond ja inkvisitsioon, Darwini evolutsiooniteooriat pilati aga ajalehtedes.

PRAEGU KÜSITAKSE TEADLASTELT üha uuesti ja uuesti, et mis see teie töö peaks tavainimesele korda minema. Teadlased suhtuvad sellesse küsimusse sageli suisa põlglikult. Ehkki peaksid tõsiselt võtma. Sest teadus suundub üha suuremasse eraldatusse, teadlased üha süvenevasse üksildusse ses mõttes, et spetsialiseerumine aina kasvab. Ja ühes sellega ei lähe teadus mitte odavamaks, vaid aina kallimaks. Möödunud aasta teadusliku aparatuuri superstaar, suur hadronite põrguti LHC läks maksma 10 miljardit dollarit. Ja keegi ei tea, milliseid tulemusi sellest ülilaborist kätte saada võidakse. Ning see kaadervärk on nõnda keerukas, et kipub sadadele ja sadadele tarkadele teadlastele, inseneridele ja tehnikutele üle jõu käima. Üksainus ülesöelnud LHC jooteühendus näiteks läks Euroopa maksumaksjale maksma 21 miljonit dollarit.

KUI TEADUS MUUTUB üha keerukamaks, ja teadlased ühe isoleeritumaks, astuvad tühikut meelsasti täitma igasugu posijad. Neid on olnud muidugi läbi aegade. Ent kui Galileo ajal kandsid näiteks astroloogid ka ilmaruumi uurijate koormat, ja peale nõiavitsutajate ei olnud kaevupaikade ja maagimaardlate uurimiseks võtta geoloogiat, siis nüüd pole sellest positiivsest jäänud jälgegi. Ja kui Galenose aegadel polnudki inimese ravimiseks võtta kedagi peale posijate, nõidade ja teadmameeste, siis nüüdseks on meditsiin oma tulemustega siiski neist ette jõudnud.

SEE KÕIK PUUDUTAB KA EESTIT, ja suisa otsesel ning üsna piinlikul moel. Möödunud aasta lõpul avaldas Eesti Ekspress lood, milles selgus, kuidas mõned meie poliitikud suhtuvad posimisse. Rahandusminister ja sotsiaaldemokraatia vankumatu juht Ivari Padar kinnitas ja tõestas, et juhindub meelsasti pendlivõngutajate nõuannetest oma kabineti korrastamisel, küll aga kahtleb skeptikutes. Ja nõiavitsutajad pääsesid Riigikogu pressinõuniku toel koguni Riigikogu saali, kus avastasid oma tegevuse kroonina ühe seal tegutseva surnu vaimu. See jutt võib ju tunduda naljakas, kuid ometi osutub kurvaks, kuna keegi poliitikutest pole oma suhtumist säherdustesse ilmingutesse avaldanud. Või veel – Soome psühhiaater Hannu Lauerma, kellelt ilmus läinud aasta lõpul eestikeelse tõlkena bluffimist käsitlev raamat, arvab, et poliitikud sallivadki igasugu bluffi, kuna on valijaid, kellele see meeldib.

Pole siis ime, et ei Riigikogu esimees, akadeemik Ene Ergma, ei Riigikogu liige akadeemik Peeter Tulviste pole avaldanud mingit hoiakut nõiavitsutamise kohta Riigikogus. Rääkimata sellest, et seda pole teinud nõiavitsutaja Padariga ühes kabinetis istuv akadeemik Jaak Aaviksoo või kestahes sotsiaaldemokraat. Millest võib siis järeldada, et nende arust on nõiavitsutamine täiesti loomulik või vähemasti süütu nähtus.

Igor Mangi ilmumine rahvale.

(more…)