teadus.ee » 2010 » July

Sirbi suvepuhkuse-eelses numbris kirjutab Tõnu Viik teadusega kaasnevatest mõõtmisprobleemidest. Jutt on pikk ja asjalik, kuid pole kohatu teemale selgust lisada.

Iga teadlane teab, et teadustegevust saab küll plaanida, kuid tõeliselt uut loovat teadusmõtet mitte. Niisamuti on selge, et teadust ei saa mõõta. Ja teisalt on ka selge, et mõõta tuleb. Sest kuidas sa ikka siis selgeks teed, kellele anda raha, kellele mitte.

Küsimus on ju tegelikult sama, mille esitas Kozma Prutkov: kuidas emmata embamatut? Kuidas hinnata hindamatut?

Selge on seegi, et ega kellelegi ei meeldi et teda hinnatakse, isegi sportlasele mitte – kui ta ei ole just tipus.

Nii ongi, et maamuna peal on olemas lugematu arv igasugu erilaadseid teadlase töö hindamise süsteeme. Olukord on umbes säherdune nagu keskaegses Euroopas, kus igal vürstriigikesel oli oma mõõdusüsteem. Kuid need mõõdusüsteemid siiski loksusid kuidagi paika, mis sest, et lõpuks Prantsuse revolutsiooni raames langenud peade hinnaga. Lõpuks mõõdeti ka maakera vööümbermõõt ja lõigati sellest välja üks kindel pisike tükike ja pisteti see ühte Pariisi keldrisse kui meetri etalon.

Mis aga on ühe teadlase etalon? Nõukogude ajal, mil raha tuli riigilt, otsustas selle ära ülemus. Kui ülemus juhtus olema kompetentne, siis oli ka otsus selline ja asi ants.

Siis hakati üle lugema publikatsioone ehk siis avaldatud artiklite arvu. Selge see, et kui ühele seenele liita kaks kalossi, siis saame kolm artiklit.

Kordumatu ajalugu

Nii see siiski edasi minna ei saanud, isegi mitte kapitalismi viljastavates tingimustes, ja 1950. aastatel hakkas lingvist Eugene Garfield teaduskirjandust perfokaartide abil indekseerima. 1960. aastal asutas ta Philadelphias teadusinfo instituudi Institute for Scientific Information ISI ja samal aastal hakkas publitseerima ajakirja Science Citation Index. See oli katse süstemaatiliselt kokku korjata arve, mis näitaksid, kui palju üht või teist artiklit on tsiteeritud.

Mõjufaktor on just Garfieldi leiutis aastast 1963. Ent sellel on vähe pistmist üksiku teadlasega, vaid näitab ajakirja populaarsust.

Garfieldi Science Citation Index käis 1970. aastatel ka ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogus ja sellest oli suur abi, et üles leida ühe või teise valdkonna olulisemad tööd. Iseasi, kas neid just alati lugeda sai. Kuid enamjaolt isegi sai. Minu jutt käib teadusest angloameerika mõttes, st loodusteadustest meie mõttes.

Kogu selle teadusmeetrika tohuvapohu juures on mu meelest oluline üks lihtne asi: ei saa lugeda arvudest välja seda, mida seal kõige parema tahtmise juures olemas ei ole.

Veelkord, artikli mõjufaktor pole leiutatud individuaalsete teadlaste hindamiseks. See on leiutatud ajakirja hindamiseks. Ja toimib ka selles võtmes.

Parem lugu on h-indeksi nimelise hindamissüsteemiga, mille leiutas 2005. aastal California Ülikooli füüsik Jorge Hirsch. Tema määratluse kohaselt on teadlasel, kes on avaldanud näiteks 50 artiklit, millest igaühte on tsiteeritud vähemalt 50 korda, h-indeks 50.

h-indeksiga on selline kummaline lugu, et see ei vanane ja kestab läbi aegade nagu kalossinumber. Mitte midagi ei unustata, mitte kedagi ei unustata.

Kuid erinevalt kalossinumbrist on h-indeks piiratud. Mida näiteks teha juhul, kui artiklil on mitmeid autoreid. Kui neid on sadu nagu DNA järjestamise artiklitel või võibolla koguni tuhandeid nagu Suure Hadronite Kollaideri puhul?

Pole siis mingi ime, et teaduse meetrika alaste artiklite arv ise on viimase 20 aastaga kasvanud üle kümne korra, ületades möödunud aastal tuhande künnise. Kuidas hinnata neid artikleid? Küsimus tuleb küllap suunata parun Münchhauseni twitteriarvele.

Abistav mõõtmine

Mida siis teha? Pole midagi lihtsamat, kui tekitada arv. Kuid inimene võiks ikkagi mõista, et arve ei kasva puu all kui seeni. Need on inimese enda kasvatatud. Administraatorite kohus on mõista, mida üks või teine meetrika, mõõtmissüsteem, nende pakutud arv võib neile pajatada.

Pole kahtlust et meetrika muutub üha keerulisemaks. Mäng peab olema aus ja teadlased peavad teadma, milliste kriteeriumide kohaselt nende tööd mõõdetakse.

Kuid –stopp! Kas siis teadusmeetrika on vaid halb? Muidugi mitte. Sellest on palju abi. Ja abi nii teadlasele endale, kui veel enam tema kolleegidele. Kuid mitte selleks, et üht või teist teadlast arvustada. Vaid et näiteks kui molekulaarbioloogile tuleb äkki pähe, et vaadata, mida uut ja huvitavat toimub majandusteaduses või kosmoloogias või minupärast sporditeaduses, siis saab ta kasutada teiste inimeste tööd ja üles leida artiklid, mis ühe või teise hindamissüsteemi järgi on mõjukamad.

Teaduse mõõtmine võib üsnagi asjalikul moel hinnata teadusasutust tervikuna, võrreldes teiste omalaadsetega. Ning aidata paigutada ka Eestis tehtava teaduse globaalsesse konteksti. Mida see omal kombel ongi teinud.

Nõnda aitab teaduse mõõtmine ka populariseerijat. Aitab otsida. Ja taustsüsteemi panna.

Kas pole kummaline, et ajal, mil meie koolides üha enam keelatakse panna hindeid, kus isegi luuletus kassist, kes andis sugeda neile, kes lugeda ei mõistnud, on kantud keelatud kirjanduse nimekirja, satuvad needsamad ülehoolitsetud lapsed hindamise kuulirahe alla, kui nad vaid püüdlevad kõrgemate vaimsete väärtuste poole.

Kirjanike raamatud sätitakse edetabelitesse, pianistid ja viiuldajad topitakse konkursifrakkidesse, kunstnikke hinnatakse bi- tri- ja kvadronnaalidest osavõtu järgi. Teadlaste töö riputatakse arvude redelile.

Mõnes mõttes on teaduse mõõtmine nagu pianistide konkurss. „Võhmal pianistide või muude esikohta püüdlevate virtuooside võidujooksul on sama palju ühist kunstiga kui hobuste võiduajamistel,” kirjutas poola kirjanik, emigrant Argentiinas Witold Gombrowicz.

Paradoks peitub selles, et teadus on selline inimtegevuse ala, kus tulemused on korratavad, kontrollitavad ja ennustatavad. Teaduse hindamine seda kindlasti ei ole. Nõnda siis mõõdab teadus iseennast tõeliselt ebateaduslikult.

Ungari Teaduste Akadeemia väljaande Scientometrics asutaja ja peatoimetaja Tibor Braun annab sellise näpunäite: „On parem viis hinnata artikli tähtsust või üksiku teadlase olulisust: lugege seda.”

Tiit Kändler